Soome kohtutes on praegu tavapärane praktika lahendada tülid osapoolte kokkuleppega, ilma karmi kohtuotsust tegemata. Selle taga on üks mees, praegu pensionil olev endine Turu kohtumaja juht Teuri Brunila.
82-aastane Brunila tunnistab, et tal olid terve karjääri jooksul illusioonid. Ta on lõpuks aru saanud, et inimeste omavahelised tülid ei lahene karmide otsustega, vaid vastupidi, need sünnitavad hingehaavasid ja kibestumist, vahendab Yle.
Brunila arvates laheneks paljud tülid paremini, kui kohtusaali pääsemise künnist tõstetaks. Algul oleks vaja ilmtingimata leida kokkulepe, vajadusel kohtuvälise lepitaja abi kasutades. See aitab säästa nii tervet mõistust kui raha.
Praegu on Soomes praktika, et näiteks lapse hooldusõiguse vaidlused lahendatakse kolme neljandiku ulatuses ilma kohtumenetluseta. Muudest tülidest ja kuriteoasjadest lahendatakse kokkuleppega neljandik. Brunilal on selles osas pikaajaline kogemus, ta arendas Soomes kokkuleppemenetlust ligi 40 aastat. Lõpuks 2006. aastal valmis Soomes eraldi kokkuleppemenetluse seadus. Ka selle seaduse väljatöötamise taga oli Brunila, kes süstis idee 2002. aastal toonasele justiitsministrile Johannes Koskinenile. Viimane võttis asjast kinni ja määras Brunila seadust välja töötava töögrupi juhiks.
Brunila hakkas kokkulepete peale mõtlema juba oma karjääri algul 1969. aastal, kui ta töötas veel advokaadina. Siis üritas ta oma advokaadibüroos pakkuda lisaks juriidilisele abile ka sotsiaaltöötaja teenuseid. Brunila naine oli sotsiaaltöötaja. Sellest plaanist ei saanud aga tookord asja.
Uuesti tärkas lootus midagi muuta 1997. aastal, kui Norras hakati kokkuleppemenetlusi arendama. Põhjuseks oli sealne õigussotsioloogia guru Nils Christien ja tema hüüdlause: „Juristid on tülide vargad! Juristid varastavad inimestelt nende tülid, mida inimesed saaksid ise lahendada!”
Kohtunik Brunilale avaldasid Christieni sõnad mõju. Juristid elatuvad tülidest. Asjaga on seotud nii advokaadid, prokurörid kui kohtunikud. Tookord pakkusid kohtunikud osapooltele kokkulepet vaid siis, kui kõik muud tüli lõkkele puhumise võimalused olid ära kasutatud.
Brunila rakendas kokkuleppe võimaluse kohe kohtusaalis ellu. Seal vaidlesid naabrid ja Brunila ütles alustuseks, et kulla naabrid, leppige nüüd lõpuks omavahel ära. Selle peale ütles üks, et tüli lõpetab ainult sõda. Brunila ütles selle peale, et ta läheb nüüd tunniks saalist välja ja tagasi tulles olgu kokkulepe sündinud. Vajadusel saab teda kohvikust kätte. Pooled käisid vahepeal küsimas poolt tundi lisaaega ja kui kohtunik saali kutsuti, oli lahendus olemas. Tookord oli kohtuniku selline käitumine Soomes uus ja radikaalne, tänapäeval on see igapäevane praktika.
Pärast kokkuleppemenetluse seaduse vastuvõtmist 2006. aastal muutusid kohtunikud Soomes tagasi inimesteks, nad hakkasid kohtusaalides rääkima inimestega ühte keelt. Kokkulepete suurim takistus ongi Brunila väitel see, et kohtunikud ei soovi loobuda oma plaanidest. Kõige parem lahendus on lasta inimestel endil kokkulepped sõlmida, siis jäävad need ka püsima. Inimene saab sellest jõudu, kui saab aru, et tema saab ise otsustada. Kui läheb hästi, järgneb sellele mõistmine, andekspalumine ja andestamine. Tavapärast suure saali kohtumõistmist pole enam vaja.
Teuri Brunila on oma kogemuste põhjal kirjutanud raamatu ”Tuomari, joka halusi sovitella” (tõlkes: Kohtunik, kes tahtis kokku leppida). Raamat ilmub käesoleva, 2019. aasta lõpus. Brunila tunnistab, et alles pensionile jäädes sai ta aru, mis on kohtuniku töös kõige tähtsam: see on õiglase ja seaduspärase lahenduse leidmine koos osapooltega. Seevastu kohtuniku tähtsalt tehtud steriilsed otsused ei lahenda midagi: otsus jääb sel juhul vaevama kaotaja meelt.
Brunila väitel on praegu juristide põhiline puudus selles, et õigust peetakse õiglusest tähtsamaks. See on üks põhjusi, miks kokkulepete vajalikkust on raske mõista. Brunila on selles osas aga optimist. Tema väitel küll mõned kohtunikud punnivad vastu, aga sellest pole midagi. Uus mõtteviis on juba Soome kohtutes juurdunud, Brunila elutöö pole läinud raisku.
https://yle.fi/uutiset/3-11076144
