Soome sai USA-lt tükk aega enne Talvesõda infot Vene-Saksa kokkuleppe kohta, aga seda ei usutud. USA president Franklin D. Roosevelt võttis Soome suursaadiku Hjalmar Procopé’i Valges Majas vastu 28. augustil 1939 kell 12.
Presidendi sekretär oli helistanud Procopé’ile ja öelnud, et asjaga on kiire. Procopé oli kohtumist palunud juba kevadel, et anda üle kahe maa suhetest rääkiv raamat, vahendab Helsingin Sanomat.
Pärast raamatu üleandmist rääkis USA president, et on saanud Türgi kaudu ametlikult kinnitamata info, et Vene ja Saksa on omavahel kokku leppinud selles, et Ida-Euroopas saab Venemaa vabad käed Soomes ja Balti riikides, kirjutas Procopé oma raportis.
Procopé vastas Rooseveltile, et Soome valitsusel pole selle kohta mingisugust infot. Samas on Procopé’i kirjutatud raport oluline ajalooline dokument. See oli esimene kord, kui Soome sai teada Stalini ja Hitleri salasobingust.
Procopé ilmselt aimas, millega oli tegu. Ta oli endine diplomaat, tööstur ja välisminister, ta sai aru, et see tähendab Venemaa rünnakut. Pärast Valgest Majast tulekut läks Procopé edasi USA välisministeeriumisse, et teada saada, mida leppest teatakse. Info oli vastuoluline. Procopé käis ka Türgi saatkonnas, kus ei osatud infot kinnitada.
Õhtul järeldas Procopé, et Roosevelti infot ei saa lõplikult usaldada ning raportisse jäi kahtlus sisse. Ta saatis raporti paar päeva hiljem lennupostiga Helsingisse. Viis koopiat läksid teele tavalise postiga, mis kulges tollal aeglaselt ja võttis aega nädalaid.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et saadik tegi kaks saatuslikku viga: esiteks ei uskunud ta, et Ühendriikide president tõtt rääkis. Ja teiseks, kuna ta ei uskunud seda infot, siis ei kiirustanud ta piisavalt Soome juhtkonda informeerima. Saadik küll helistas häirekella, aga ei teinud seda piisavalt kõvasti. Nõnda ärgati Helsingis alles kuu aja pärast.
Hitleri ja Stalini 23. augusti kokkulepe muutis kogu Euroopa poliitilist olukorda. Diktaatorid, kes olid aastaid teineteist vältinud, leidsid järsku ühise keele ja lubasid, et teineteist ei ründa.
Soome poliitiline juhtkond, kuhu kuulusid president Kyösti Kallio, peaminister Aimo Cajander ja välisminister Eljas Erkko, oli saanud eelnevalt vihjeid leppe kohta. Augusti keskel teatas Berliini saadik Aarne Vuorimaa, et Saksamaa ja NLiit peavad salaja läbirääkimisi.
Kui lepe avalikustati, siis suhtuti Soomes sellesse esialgu isegi positiivselt, sest enne seda oli kardetud sõda Saksamaa ja NLiidu vahel. Välisministeerium palus selgitada välja, kas sellega kaasnes mingeid muid kokkuleppeid ja Pariisist ning Londonist saabus paari päevaga info, et salaprotokollides oli toodud mõju jagamine Poolas, Soomes ja Balti riikides.
Välisminister Erkko võttis ühendust Saksa saatkonnaga Soomes ja küsis, kas info vastab tõele ning Saksa suursaadik Wipert von Blücher käis 26. augustil välisministeeriumis rääkimas, et see info ei vasta tõele. Saksamaa kinnitas, et Soome ja Balti riikide iseseisvus on kindlustatud. Skeptiline Erkko soovis seda infot must-valgel ja nii ka edastati Saksamaa garantii Soome infoteenistuse kaudu tervele soome rahvale. Veel augusti lõpus oli Erkko ise asjas skeptiline ning rääkis kõigile spekuleerijatele „kindlatest allikatest” pärinevat infot, et Saksamaa pole Soomet maha müünud. Oma allikaid ta ei avalikustanud.
Reedel, 1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Pärast seda kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja. Teine ilmasõda oli alanud. Soome kuulutas end kohe neutraalseks ja andis teada, et jääb sõja käigus neutraalseks. Soome saadik Londonis G. A. Gripenberg edastas Helsingisse sama info, millest Roosevelt oli teada andnud juba mitu päeva varem. Briti välisministeeriumi andmetel oli Saksamaa andnud Soome ja Baltimaad üle NLiidu mõjusfääri. Need andmed põhinesid leketel Saksa välisministeeriumist. Seal oli veel vanu diplomaate, kes polnud natsid. Nad edastasid infot oma Briti ja Prantsuse kolleegidele.
Soome poliitiline juhtkond aga seda infot ei uskunud. NLiit oli küll Soome vana vaenlane, aga Saksamaa oli sõber. Oli raske uskuda, et Saksamaa petaks Soomet. Valitsus kogunes peaministri Kesäranta residentsis ja meeleolu oli lootusrikas: ehk õnnestub Soomel neutraalsena sõjast eemale jääda, nii nagu ka Rootsil.
Saksamaa saatis septembris kaks korda oma tähtsaid esindajaid Helsingisse kinnitama, et Soomel puudub põhjus muretsemiseks. Saksamaa soovis jätkata Soomega majandussuhteid endisel kujul. Saksamaa ostis Soomest vaske ja niklit, see oli Saksamaa jaoks oluline.
Soome juhtkonda rahustas ka Venemaalt saadud info. Nimelt oli NLiidu välisminister Vjatšeslav Molotov kinnitanud saadik Aarno Yrjö-Koskinenile, et NLiit suhtub pooldavalt Soome püsimisse neutraalsena. Soome parlamendi Eduskunta 13. septembri välisasjade komisjoni istungil peeti Soome olukorda isegi suhteliselt positiivseks.
NLiit ründas 17. septembril Poolat. Sai tõeks see, mida oli kahtlustatud: et Saksamaa ja NLiit jagasid omavahel Poola. Berliinist tuli imelikke signaale. NLiidu uus saadik Berliinis kutsus Soome saadikut Aarne Vuorimaad mitmel korral „slaavlaseks”. Septembri lõpus sai Soome juhtkonnale lõpuks selgeks, et NLiit ja Saksamaa olid ühes paadis ja Soome vastu. Eesti sai nimelt 19. septembril kutse Moskvasse kõnelustele. Neil kõnelustel esitati karmid nõudmised.
Saksamaa suhtus Eesti olukorda täiesti ükskõikselt. Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop oli samal ajal Moskvas vaatamas ooperit, kui Eesti esindajaid survestati. Pärast ooperit teatas Stalin von Ribbentropile, et eestlased andsid alla. Eesti, Läti ja Leedu nõustusid NLiidu sõjaväebaaside rajamisega oma territooriumile.
Veel sel hetkel arvas Soome juhtkond, et küllap Soomet mingil moel säästetakse. Mõned poliitikud olid koguni arvamisel, et Stalin on pisikese Soome ära unustanud. Saksa diplomaadid aga teadsid paremini, mis Soomet ootas. Moskvas rääkis Saksa saadik Rootsi saadikule, et Soome peaks „oma huvides” olema läbirääkimistel NLiiduga järeleandlik. Rootsi saadik rääkis selle info edasi Soome saadikule.
Välisminister Eljas Erkko kohtus 23. septembril USA Soome saadiku Arthur Schoenfeldtiga. Erkko ütles, et Soomel polnud kindlaid andmeid salaprotokollide kohta, aga Soome oli valmis läbirääkimisteks NLiiduga. Schoenfeldt soovis läbirääkimisteks edu.
Washingtonis soovis saadik Procopé USA-lt relvi osta. Ameeriklased küll kiitsid Soomet, aga relvi ei müünud. Procopé arvas, et USA ei tahtnud NLiitu ärritada.
Välisminister Erkko võttis ühendust toonase Rootsi saadiku J. K. Paasikiviga, et Paasikivi juhiks läbirääkimisi Moskvas, kui peaks vajadus tekkima. Paasikivi lubas seda teha.
Peitusemäng seoses Soomega jätkus veel oktoobrikuus. Samal ajal tuli juba Soome hulgaliselt välisajakirjanikke, kes ööbisid Kämppi hotellis. Nad tulid ootama, millal on Soome aeg. Maailmas levis valeinfo, et välisminister Erkko on juba Moskvas. Erkko lükkas selle info ümber, kui kohtus ajakirjanikega 5. oktoobril. Ajakirjanikele pakuti ohtralt süüa ja juua. Õhtu jätkus lõbusas meeleolus, kuni poole öö paiku kutsuti Erkko telefonile ja anti teada, et Soome on kutsutud Moskvasse läbirääkimistele ja asjaga on kiire. Erkko helistas kohe Paasikivile Stockholmi ja kutsus ta järgmiseks päevaks Helsingisse.
Järgmisel päeval rääkis Erkko Molotovi kutsest Saksa, Briti, Rootsi ja USA saadikutele ning palus toetust Soomele. Rootsi, Norra ja Taani saadikud soovisid Moskvas Molotoviga kokku saada, et avaldada toetust Soomele, aga Molotov teatas, et tal pole selleks aega. USA president Franklin D. Roosevelt kirjutas Soomet toetava kirja ja Molotov võttis selle vastu. Pärast seda saatis Molotov Rooseveltile palju tervisi: tema väitel pidanuks USA tegelema hoopis Filipiinide ja Kuuba iseseisvuse, mitte Soome omaga.
Saksamaa teatas lakooniliselt, et ei soovi end segada Soome ja NLiidu asjadesse. Saksa külm suhtumine oli šokk paljudele Soome rahvuslastele ja Saksa-sõbralikele soomlastele. Saksa sõber, kolonelleitnant Paavo Susitaival võttis ühendust oma Saksa sõbraga, kes soomlasele kõik ausalt ära rääkis. Susitaival edastas selle info kaitseminister Juho Niukkanenile. Kui Soome sõbrad Saksamaal küsisid, miks soomlasi ei aidata, siis soovitati neil sellest asjast end eemal hoida.
Halvad uudised saabusid Soomele ka Rootsist, kust teatati, et Soomet pole võimalik sõjaliselt abistada. Soome juhtkond oli sunnitud tunnistama, et Lääne poolt on tulemas vaid moraalset tuge. Moskva läbirääkimistega tuleb endal hakkama saada.
Oktoobrikuu 9. päeval sõitis Paasikivi Moskvasse. Helsingi raudteejaamas olid teda saatmas kümned tuhanded soomlased. Samal päeval kutsuti reservistid erakorralisele õppusele. Soome luure jälgis Punaarmee liikumist Soome piiri ääres. Oktoobri algul märgati, et NLiit toob oma vägesid Soome piiri äärde. Kui Paasikivi rong liikuma hakkas, lauldi laulu Jumala ompi linnamme (Jumal on kindlus).
https://www.hs.fi/sunnuntai/art-2000006322890.html
