Soome evolutsioonipsühholoog Markus J. Rantala on tuntud ühiskonda šokeerivate avalduste poolest. Teda on süüdistatud lausa inimeste diskrimineerimises, aga teadlane räägib, et tugineb oma väidetes ainult teaduslikele avastustele.
43-aastane psühholoog andis äsja välja raamatu Masennuksen biologia (Tõlkes: Depressiooni bioloogia) ja tõdeb, et sellega läks rohkem aega kui teadustöödega. Raamatus võtab autor vaatluse alla vaimsete häirete põhjused. Rantala on aga depressioonist enam tuntud oma seksuaalsust puudutavate uurimuste poolest. Näiteks aasta tagasi valmis tal oma teadusgrupiga uurimus selle kohta, et homoseksuaalsus pannakse paika juba loote-eas. Samuti on Rantala väitnud, et naine on kõige atraktiivsem 22-aastaselt ning kaunid inimesed on kehvad paarisuhtes, vahendab Helsingin Sanomat.
Uuringus olid lesbid jaotatud vastavalt mehelikeks butch-lesbideks ja naiselikeks femme-lesbideks. See omakorda ärritas Soomes nii naisõiguslasi kui ka vähemuste eest võitlejaid. Teadlasele öeldi, et kõike ei saa ega tohi välja öelda.
Teadlane ise väidab, et tema eesmärk pole kedagi provotseerida, vaid räägib seda, mida on teaduslikult tõestatud. Rantala väitel ei taha aga paljud inimesed tõtt teada. Samas küsib ta selle peale, kas siis ei tohi enam asjadest rääkida, kuna keegi võib haiget saada?
Rantala on kommenteerinud ka järsku sündimuse langust Soomes ja ta põhjendab seda bioloogiaga. Nimelt on kaasaja ühiskond muutnud inimesed stressis paksukesteks, kelle suguhormoonide tase on paigast ära. Naistel on langenud laste tahtmisega seotud östrogeeni ja meestel seksi-iha mõjutava testosterooni tase. Naised on tänapäeval mehelikumad ja mehed naiselikumad. Kumbki sugupool pole enam lastest huvitatud nii nagu varem.
Rantala väitel on sündimuse puhul otsistud põhjusi sotsioloogias, aga lõppude lõpuks on tegemist bioloogilise nähtusega. Teda ärritab, et asja juures bioloogiast üldse ei räägita.
Rantala huvi bioloogia vastu tekkis üldse putukatest. Ta armastas kalal käia ning seal putukaid vaadelda ja koguda. Ta õppis Jyväskylä ülikoolis hüdrobioloogiat. Viimasel ajal on tal tekkinud uus huvi: inimese evolutsioon. Sõjaväes olles luges ta Charles Darwini ja Richard Dawkinsi teoseid. Kui temast oli saanud Soomes keskkonnateaduste doktor, läks ta USA-sse edasi õppima evolutsioonibioloogiat. Võõrsil olles hakkas ta huvi tundma evolutsioonipsühholoogia vastu.
Evolutsiooni alal ei alustanud teadlane mitte inimestest, kuna inimeste uurimiseks poleks nii lihtne olnud raha leida. Ta alustas putukatest. Pärast putukate uurimist jätkati inimestega. Pärast seda enam toetusi ei antud, sest paljud tundsid end puudutatuna. Näiteks selgus uuringutes, et inimene pole aja jooksul palju muutunud. Inimese aju on tänapäeval samasugune kui see oli kiviajal.
Turu ülikoolis hakati evolutsioonipsühholoogiat õpetama 2014. aastal ja esimene õppejõud oli Rantala. Vastaseid oli palju. Rantalale saadeti ähvarduskirju ja torgati autol rehvid katki. Osa ähvardusi tuli evolutsiooni eitavatelt usklikelt, aga enamus vastalistest olid hoopis teised. Kõige suuremad vastalised olid Rantala väitel end feministideks nimetavad isikud. Rantala vastu pöörduti lausa ülikooli juhtkonna poole. Tema õpetust peeti naiste ja võrdõiguslikkuse vastaseks. Ülikool uuris asja ja jättis Rantala karistamata. Teadlane ise peab evolutsioonipsühholoogiat hoopis naisi toetavaks teaduseks.
Rantala põhjendab oma väidet asjaoluga, et inimene on ajaloos olnud palju võrdõiguslikum kui praegu. Vanades küttide-korilaste kultuurides olid vanemad naised ühiskonnas kõige kõrgemal positsioonil. Nad elasid kõige kauem ja neil oli kõige enam elukogemusi. Neilt küsiti nõu. Naised sünnitasid 4-6 aasta tagant ja osalesid aktiivselt ühiskondlikus elus.
Naiste positsioon hakkas nõrgenema koos põlluharimise ja sellega seotud kultuurirevolutsiooniga. Kui toit oli pidevalt laual, siis hakkasid naised sünnitama iga kahe aasta tagant ja tegelesid pidevalt lastega. Seetõttu jäid naised otsustamisest kõrvale. Mehed hakkasid koguma varandust ja pärandasid selle poegadele. Teadlane leiab, et sugupoolte ebavõrdsus pole bioloogiline, vaid kultuuriline nähtus. Seetõttu on mõttetu süüdistada evolutsioonipsühholoogiat šovinismis.
Samuti on teadlase väitel vale, et mingit nähtust hakatakse kohe hindama. Nähtuse väljatoomine ei tähenda, et see oleks kohe kas hea või halb. Isegi kui sugupooled on uuringute põhjal erinevad, ei tähenda see, et nad oleks ebavõrdsed. Teadlane ei saa aru, miks tahetakse väita, et sugupooled on ühesugused – see annab justkui mõista, et erinevus on halb.
Rantala toob sugupoolte puhul välja ka selle, et erinevused ühe sugupoole sees võivad olla suuremad kui sugupoolte vahel. On mehi, kes on nagu keskmised naised, ja vastupidi. Rantala märgib, et kui sotsiaalsetes uuringutes räägitakse paljudest sugupooltest, siis bioloogias on sugupooli ainult kaks ja see sõltub sugurakkude suurusest. Mehe organism toob väikseid sugurakkusid, naise oma suuri. Kui organism toodab mõlemaid sugurakke, on tegemist kahesoolise ehk hermafrodiidiga. Seetõttu on bioloogias palju lihtsam sugu määrata kui sotsioloogias, kus mõju avaldavad kutuurilised tegurid.
Viimasel ajal pole teadlane enam saanud nii palju vihaposti nagu varem. See tuleb sellest, et evolutsioonipsühholoogia vastased jäävad alla teaduslikes vaidlustes. Teadlast oleks lihtne maha teha teaduslike argumentidega, aga tema puhul minnakse alati isiklikuks. Ühelt poolt on see ebameeldiv, teiselt poolt aga leiab teadlane oma tegevuse olevat õigustatud, kui see nii paljusid ärritab.
https://www.hs.fi/elama/art-2000006316423.html
