Soomes varjati sõja ajal Eesti presidendi Konstantin Pätsi vanemat poega Leo Pätsi. Ta oli ametilt kohtunik ja veetis sõja aja Soome keskosas Korpilahti vallas Hankavieru talus, kus töötas sulasena.

Leo Päts pidi 1944. aastal Soomest lahkuma, kuna vastasel korral oleks ta NLiidule välja antud. Sellest pole varem avalikult räägitud, vahendab Helsingin Sanomat.

Soomes oli tuhandeid eestlasi, aga see polnud turvaline, kuna Soome ja NLiidu vahel oli 19. septembril sõlmitud vaherahu. NLiitu tagasi saatmine ähvardas kümneid tuhandeid Soome põgenenud ingerisoomlasi, idakarjalasi ja ka eestlasi. Väljasaadetuid ootasid ees küüditamised ja vangistused.

Leo Pätsi põgenemine Eestist algas juba 1940. aasta sügisel praeguse Tallinna botaanikaaia ligidalt, kus perel oli Kloostrimetsas suvetalu. President Päts küüditati 1940. aasta 30. juulil koos noorema poja Viktori perega Venemaale Baškiiriasse. Konstantin Päts suri Tveri psühhiaatriahaiglas 1956. aastal.

Leo Päts jäi Tallinna. Ta pidi maja eest hoolt kandma. Ta oli 37-aastane jurist ja tal polnud peret. Praegu on Kloostrimetsa talu taas Pätside pere käes. Konstantin Pätsile oli lubatud, et üks poegadest võib jääda Eestisse maja hoidma, räägib oma onu pääsemisest küüditamisest Madli Vallikivi-Päts.

Klienditeenindajana töötav Madli Vallikivi-Päts ja advokaat Hannes Vallikivi on uurinud Leo põgenemise teekonda. Selle algus on olnud neilegi mõistatus. Vastus on Soome politsei arhiivis: 29. ja 30. oktoobril 1940.

Helsingi politseijaoskonda saabusid 29. oktoobril Theodor ja Erika Vompa, Adolf Põllu ja Leo Päts ning teatasid, et on illegaalselt maale tulnud. Laev oli algul olnud mõeldud president Konstantin Pätsi päästmiseks, ütles ülekuulamisel kapten Theodor Vompa. Kapten rääkis, et tema oli põgenemise juht ning asjaga oli seotud ka Soome saadik Eestis Hynninen. Vompa oli tellinud paadi juba juulikuus firmalt Kiil, aga materjali puuduse tõttu valmis see alles oktoobris, kui president oli juba kinni võetud ja küüditatud.

Algul jäeti laevale bensiinitorud paigaldamata Vene ametivõimude petmiseks. Laev viidi koos puidu lastimislaevadega Põhja-Eestisse Vergi sadamasse.

Reis algas 28. oktoobril peale kella 20 õhtul Eesti põhjarannikult Vergist. Hommikul kella 6 ajal mööduti Söderskärist ja kell 8 hommikul kuivatati riideid Musta-Hevoneni saare juures Sipoo saarestikus. Sealt sõideti Villingi kaudu Helsingisse.

Pilti täiendavad Leo Pätsi päevikusissekanded:

28.10 Kl 15.20 rongiga Rakverre. Sealt üle lahe Soome. Temperatuur -1 kraadi. sajab lörtsi.

29.10 Kl 8.00 saabusime Soome rannikule, 13.30 Helsingisse. Meid vahistati.

30.10 Kl 16 meid vabastati. Kolimine hotelli.

Leo Pätsi päevikut hoitakse Stockholmis Rootsi riigiarhiivis koos teiste Pätsi dokumentidega. Nende hulka kuuluvad ka elamisluba Soomes, soome keele õpikud, soomlaste kirjad ja Lepaala aianduskooli eitav vastus praktika tegemiseks.

Päts tahtis jääda Soome elama.

Siin on pätsile välja antud Soome isikutunnistus, mida hoitakse Rootsi riigiarhiivis:

Pätsi oli nõus enda juurde võtma Korpilahti valla Hankavieru talu vallaline peretütar Aino Hangasjärvi. Sellest kirjutas ta kirjas Helsingisse neiu Dagmar Palménile 24. juunil 1942. aastal. Talu andis pagulasele toa ja maksis palka 20 marka päevas, 600 marka kuus.

Talu praegune peremees Erkki Koikkalainen räägib, et Pätsi ei peetud talus sulasena, vaid tema kohta öeldi pagulane. Lapsed pidid Pätsi kohta ütlema Eesti-onu ja talu peremees teietas Pätsi alati. Muidu oli Päts nagu pereliige. Soomes olles kasvatas ta omale habeme ja kandis seljas lihtsat särki.

Pätsiga seoses tuli välja ka huvitavaid seiku. Kord küsis ta perenaiselt, kas on turvaline minna metsa mustikale, kuna Eestis võidakse sind metsas röövida või tappa. Kord oli Päts küsinud, kas kirvega võib vastu puud kõvasti lüüa, et kirves ei läheks katki. Pätsi puhul oli näha, et maaelu ta eriti ei tundnud. Temalt käisid inimesed küsimas juriidilist nõu. Maailma olukorra kohta oli Päts öelnud: venelane on kurat, aga sakslane on saatan.

Päts oli põgenemise ajal õppinud ära soome keele. Soome saabudes oli tema keelteks märgitud lisaks eestile ka saksa, vene ja prantsuse.

Päts oli 1944. aasta sügisel samas Hankavieru talus, kus ta oli teinud heina ja kaevanud kraave. Võimaliku vahistamise kohta saadeti teade Helsingist, kus elasid sugulased. Aino Hangasjärvi rakendas veel öösel hobuse ja sõitis Pätsiga Korpilampi kirikuküla suunas.

Järgmine jälg Pätsist on Stockholmis, kus tema kohta on sissekanne ülekuulamistoimikus 29. septembril 1944. aastal. Rootsi saabumise koht oli Grisslehamn. See on 40 km Ahvenamaalt. Meretee võis alguse saada Raumast, kuhu eestlasi koondati väljarände jaoks. Soome ametivõimud vaatasid sellele läbi sõrmede.

Rootsis pandi kümned tuhanded eestlastest saabujad järjekorda. Pätsi ülekuulamise järjekord oli 1. oktoober. Isa ametiks oli märgitud lühidalt Eesti president. Rootsi saabumise põhjusena oli märgitud „venelaste eest põgenemine”. Raha ja omanduse kohta Rootsis oli kirjas: „Ei ole”. Soov: „Tööd teha”.

Pooleteise aasta pärast sai Rootsi kaitsepolitsei Säpo teada, et Rootsi saabunud pagulaste hulgas oli ka nõukogude NKVD agente ja provokaatoreid. Soome politsei on nende seas tuvastanud viis isikut ja üks neist oli Leo Päts. Pika ülekuulamise järel oli ta murdunud ja üles tunnistanud. Varsti selgus, et tegemist oli petisega, kes esines Eesti presidendi pojana.

Pärast seda hakati ka õigel Leo Pätsil silma peal hoidma. 1946. aasta aprillis hindas Säpo, et venelased võivad Leo Pätsi mõjutama hakata. 1903. aastal sündinud Leo Päts elas vallalisena 84-aastaseks Malmö ligidal. Ta elas tavalist elu ning töötas põllutöölise ja aednikuna.

Rootsi arhiivis on Pätsi kohta iseloomustused kuni 1957. aastani, mil ta sai Rootsi kodakondsuse. Leo Pätsi vennapojal Matti Pätsil oli 1987. aastal võimalus küsida otse oma onult põgenemise kohta, aga Leo Päts keeldus. Sellest on kahju, aga see on mõistetav, räägib Madli Vallikivi-Päts. Leo Pätsi rõhusid suured kaotused ja pidev põgenemine. Ta ei olnud kindel, et ühenduse pidamine koduseid ei kahjusta. Pärast surma sängitati Leo Pätsi põrm 1988. aastal Tallinna Metsakalmistule.

Eestis helisevad põgenemise mälestuseks 19. septembril kirikukellad.

https://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000006242259.html