Kuigi soomlasi peetakse maailmas jätkuvalt raamaturahvaks ja lugemisoskus on väga kõrge, on see visalt püsinud müüt, kirjutab väljaandes Helsingin Sanomat kirjandusteadlane Kai Ekholm.
Soome on püsinud aastaid Unesco raamatu- ja lugemisstatistika eesotsas. Pisa testid teadvustasid Soome taset 2000ndatel aastatel kogu maailmas. The Guardian kirjutas paar aastat tagasi soomlastest kui maailma kõige suurema lugemisoskusega rahvast.
Tänaseks on aga olukord muutunud. Õpetajad kurdavad, et noorte sõnavara on piiratud. Õpilased ei suuda enam lugeda pakse raamatuid. Lastetubadest on kadunud raamaturiiulid, neid pole ka elutubades. Elukoha muutuse puhul on riiuleid raske liigutada.
Kui nii edasi läheb, siis pole soomlastel varsti enam oma kultuuripärandit, raamaturiiulit ega keelt. Lugemise ja kirjanduse seos on selge, seda on ehitatud aastakümneid, aga see pole iseenesest mõistetav. Soomlaste suur lugemine on paljuski hästi püsinud müüt, enesepettus. Soomlased oskavad lugeda, aga enam aktiivselt ei loe.
Maailmas ilmub igal aastal ligi 2 miljonit uut nimetust raamatuid, Soomes neist 10 000. Majapidamised ostavad trükitud raamatuid aastas 71 euro eest ja see summa väheneb pidevalt. Alkoholi ostetakse aastas 620 euro eest.
Kolmandik soomlastest loeb aastas paari raamatut. Viie raamatuni jõuab vaid viiendik. Kümmet raamatut loeb aastas vaid 15 protsenti soomlastest. Raamatut loetakse päevas 8-13 minutit, vanemad inimesed loevad ligi 20 minutit.
Numbrid muutuvad veidi paremaks, kui võtta juurde internet. Enamus rahvast loeb, kuulab või vaatab internetist ajalehtede ja ajakirjade sisu. Seda kutsutakse multimodaalseks lugemiseks ja see on hästi edenenud. Selle peale kulutatakse nädalas ligi ööpäev.
E-raamatud ja audioraamatud on levinud, aga nad ei täida tühimikku. Neid avaldatakse aastas vaid 1500 ja nende müük on vaid viiendik kogu kirjanduse müügist. Möödunud aastal läksid audioraamatud e-raamatutest mööda.
Vahe on ka selles, mil moel raamatuid loetakse. Raamatud ei sünni vabrikus. Kirjanikud kirjutavad neid ja teenivad sellega elatist. Interneti loogika ei ole kirjanikule soodne. Veebi kaudu pole võimalik omale elatist teenida, ega sellega, kui inimesed laenutavad raamatuid raamatukogust.
Kirjanikest on saanud eraettevõtjad, kes käivad ise oma teoseid promomas ja nende teenistus on alla miinimumpalga. Nad loovutavad oma teose kirjastajale sisuliselt tasuta. Seetõttu ei tasu kirjutamine end ära. Toidu- ja veiniarvustusi ilmub rohkem kui raamatuarvustusi. Kultuuri toodetakse Soomes minimaalsete kuludega ja maailma tasemel.
Vähenenud on ka raamatukogudest laenutuste arv. Aastal 2017 laenutasid raamatuid pooled inimestest. Kümme või enam korda käis raamatukogus aga vaid 13 protsenti elanikest. See number on 15 aastaga vähenenud kaks korda. Laenutuste arv on vähenenud aastatel 2014-2018 miljoni võrra.
Miks sellest rääkida? Lugemine peaks olema igaühe asi. Aga päris nii see pole. Raamatuajaloolane Alberto Manguel on märkinud, et ilma haiglate, koolide ja raamatukogudeta pole ühiskonda. Raamatul on väga oluline roll ühiskonna jaoks ja seda ei tohi ükskõiksusega hävitada.
Praegu pole selge, mida peaks tegema, et Soome ei kaotaks oma lugeja-maa staatust. Kui senine areng jätkub, siis on ühiskond vahetanud lugemise ja kultuuri veebi õllevõtmise vastu.
Kirjandus ei ole ainult turg, vaid see on mälu, keele ja arusaamiste ülekandmine. Kultuuri ei saa üle kanda, kui seda pole omandatud.
https://www.hs.fi/mielipide/art-2000006195569.html
