Soomes elavat eestlannat paneb imestama, et poliitikud üldse ei mõista, miks eestlased tegelikult Eestist lahkuvad.
Siin on ühe 32-aastase eestlanna seletus Delfis:
Sel nädalal lugesin Maalehest artiklit „SUUR PÄÄSTEPLAAN: EKRE valmistub rahvast välismaalt ning linnadest riigi raha toel maale kolima” ja silmad läksid suureks. Need meetmed vähemasti välismaal elavaid inimesi küll koju tagasi ei meelita.
Arvatakse, et kõik taandub sellele, et inimesed sunnimaistada – anda pikaaegne laen kätte ja küll nad siis taltsalt elavad, lapsi sünnitavad ja maksavad. Saab kuskile linnukese kirja, et rahvastikuplaani täitmine edeneb. Maaeluministri nõunik tõi välja võluvitsa: „Kui 60 aastaks antakse laenu või tagatist nagu Eesti Vabariigi algusajal, siis on võimalik maale elukoht rajada ja maale tekib elu.”
Olen ise maalt pärit ja võin öelda, et elu pole nii mustvalge. Ma kasvasin üles kohas, kus nõukogude ajal võis uhkusega vastu rinda taguda, et eeskujulik kolhoos ja kõik sujub. Alevis rahvaarv muudkui kasvas ja kortermaju kerkis. Minugi vanemad said korteri tänu sellele, et paps oli agronoom. Otsesõnu antigi priilt kätte. Tänapäeval tundub see ulme valdkonnast.
Kui kolhooside süsteem lagunes, siis muutus kõik. Rahvaarv on pidevalt vähenenud ja noori on praeguseks väga vähe. Tõsi – neid ikka on. Mu enda üks klassivend rajas näiteks väga eduka ehitusfirma, mil tööd nii kodumaal kui välismaal. Neid näiteid on veel. Aga siin pole küsimus selles, et riik peaks neile 60 aasta pikkuse laenu andma. Mõni lihtsalt tahab maale jääda ja leiab oma niši. Aga mitte kõik, mina nende hulgas. Läksin Tallinna kooli, õppisin raamatupidamist, aga kordagi ei mõelnud, et maale tagasi minna. Jah, raamatupidajaid on vaja nii parematel kui halvematel aegadel, aga vähemasti meie kandis olid need vähesed töökohad juba ammu võetud. Siiani istuvad nendes ametites need samad prouad, kes 30 aasta eest.
Soome läksin seetõttu, et kohtusin sõprade kaudu ühe soomlasest noormehega, kellega arenes tõsine suhe. Keele sain kiiresti suhu ja kolisime koos Helsingi eeslinna. Praegu elame veel korteris, aga plaanime maja ehitamist. Meil on üks laps, aga plaanis on tulevikus veel lapsi saada.
Miks ma ei tule Eestisse? Siin on mitmeid aspekte. Üks on kindlasti rahaline pool. Kohati tundub mulle, et Soomes on näiteks toit isegi tunduvalt odavam. Ka igapäevakulud – näiteks bensiin – on samast hinnaklassist. Palgad on aga tunduvalt suuremad. Jah, ka korteri üür on kallim, aga maja ehitamise puhul olen vaadanud, et saame hakkama umbes samas suurusjärgus kui Tallinna lähistel ehitushinnad.
Kui Eesti riigiisad patsutaks õlale, et anname maale kolimise puhul väga soodsalt laenu ja koguni 60 aastaks, siis ma raputaks kohe pead. Esiteks meenutab see kurikuulsat ütlust, et anname kala, mitte õnge. 60 aastat on terve igavik! Laen jääks üldse laste kanda. Ma mõtlen ikka, et mõistlik on võtta laen nii väikese aja peale kui võimalik, rabada tööd teha, et see tasuda. Tahame või ei, aga võlg on võõra oma.
Pluss, mis ma seal maal teeks? Läheks vaataks, kas vanad kolhoosiaegsed ehitised on veel alles ja ahastaks, et lähim pood on kilomeetreid eemal? See, et anda raha kätte, ei muuda teatud kohti elamisväärsemateks. Riik ei panusta üleüldiselt maaelu taastamisse. Kuuleb vaid seda, et arutatakse, et teatud riigiastutused võiks maale kolida, aga sellega asi piirdubki. Reaalseid rahalisi toetusi on minu meelest vähe, vähemasti kõrvalt tundub nii. Pigem on isegi piinlik lugeda, kuidas suurelt räägitakse, et näiteks president läheb külastama Kagu-Eestit. Koguni nädal korraga. Jätab mulje, et tegu on kui kauge aguliga, kuhu siis suur juht korra põikab.
Ma ei tunne, et olen kodumaale väga tagasi oodatud. Olen seda arutanud ka teiste Soomes elavate eestlastega ja meile tundub, et kui üldse, on meid vaja maksude ja statistika pärast. Et poliitikud saaks öelda, et näe, tõime nad tagasi.
Küll aga ei arutata, miks inimestel on kohati välismaal parem elada. Näiteks ühel mu sõbrannal, kes elab ka Helsingis, on mustanahaline mees. Ta on öelnud, et kardaks Eestisse naasta, sest tema meest ja nende ühist last võidakse viltu vaadata. Selline kuvand on praegu jäänud.
Soovitan ka EKRE ideoloogidel peeglisse vaadata ja mõista, et mingite laenupakkumistega inimesi niisama lihtsalt tagasi ei too.
