Soome õpetaja peab koolide uut, õpilastele rohkem vabadust andvat õppemetoodikat õpetaja jaoks ahistavaks.
Soomes on juba mitmeid koole, kus uut metoodikat rakendatakse. Uut metoodikat rakendatakse enamasti uutes, kaasaegsetes koolihoonetes, vahendab Ilta-Sanomat.
Õppetöö on uue metoodika järgi kaootiline ja koormav. Kõige enam kannatavad õpetaja väitel aga lapsed.
Õpetaja räägib, et suur ruum on jagatud osadeks kardinate ja mööblitükkide abil, aga need ei summuta helisid. Mõned lapsed hüppavad tunni ajal kardinate teisele poolele. Õpilaste keskendumine on häiritud. Laual on laste jaoks hunnikus kuulmiskaitsed.
Õpetaja väitel on uus süsteem üks kaose ja masside juhtimine. Õpetamine pole enam individuaalne, vaid õpetaja räägiks nagu seinale. Õpetaja ei saa enam aru, kas õpitav materjal on jõudnud kohale, räägib õpetaja ja ohkab sügavalt. Õpetajal pole võimalik sellises olukorras parandada õppimistulemusi ega töökeskkonda.
Õpetaja väitel peab 1. ja 2. klassi õpilasi harjutama koolikorraga, aga uus süsteem ei võimalda enam sellist asja. Uue süsteemiga on liitunud ka õpilased, kel on vaimsed probleemid nagu ADHD (ärevushäire). Nende õpilastega tegelemine on täiesti võimatu.
Õpetaja ütleb uue süsteemi kohta, et oma lastega ta selliseid eksperimente mingil juhul ei teeks. Või et lapsed peaks veetma terve päeva sellises kohas. Õpetaja tunnistab, et on valinud sellise elukoha, et oma lapsed saaks käia tavalises koolis.
Uue süsteemi järgi kannatavad õpetaja väitel tagasihoidlikumad lapsed, kes lükatakse lihtsalt kõrvale. Tavalises koolis kuulab õpetaja hiljemalt vahetunni ajal tagasihoidlikke õpilasi, aga suures grupis on see võimatu. Õpetajatel lähevad suures massis isegi laste nimed sassi. Õpetus peaks olema personaalne, aga kuidas saab seda tagada, kui isegi laste nimesid ei tea. Tähelepanu jätkub vaid üksikute jaoks, kes silma jäävad.
Uue süsteemi järgi võeti kasutusele tava, et laps kinnitab tahvlile kleebise, kui ta on kohal. Vahetunnile või koju minnes tuli kleebis ära võtta. Aga õpilased unustasid peagi kleebiste paneku. Lõpuks on täiesti selgusetu, kes on õpilastest kohal ja kes mitte. Kui mõni laps jääks auto alla, siis tema puudumist koolis ei märgataks.
Õpetaja tunnistab, et kooli töötajad on pinges: klassis oleks nagu üks suur elevant, keda keegi ei näe. Kõigil on halb, aga keegi ei julge midagi öelda. Osalt tuleneb see õpetajate suurest konkurentsist. Õpetaja kurdab, et on pärast tööpäeva täiesti läbi ja vajab aega, et uuesti iseendaks saada.
Uuenduse motiivide osas on õpetaja skeptiline. Tema väitel on ilma klassiruumide seinteta koolihooneid odavam ehitada. Uued koolid on uutes elurajoonides, kus inimesed on uuendusmeelsemad. Samas aga leiab õpetaja, et enamus lapsevanematest ei saa päris hästi aru, mida uus metoodika tähendab. Ta loodab, et lapsevanemad võtavad asja tõsiselt.
Õpetaja väitel on märgatud, et ka täiskasvanute jaoks ei sobi avatud kontorid. Nüüd on tegu laste heaoluga, mis peaks olema kõige tähtsam. Kõige enam kannatab uuenduste tõttu aga tavaline laps.
https://www.is.fi/kotimaa/art-2000006207430.html
