Soome Yle on teinud loo ühest 14-aastasest poisist, kes kirjutas blogisse sissekande koolikiusamise kohta. Ta kirjutas asja südamelt ära, et saada rahu ja nagu ta kirjutab, ei huvita teda, kuidas sellele reageeritakse.
14-aastane Pete (nimi muudetud) on otsinud koolis higisena raamatut, mille olid arvatavalt ära võtnud koolikiusajad. Kadunud koolikoti leidis ta tolmusena kapi alt. Paljudel kordadel, paljude aastate jooksul on ta pidanud kuulama pilkamist ja naeru kooli hoovis ning kannatanud selja taga rääkimist.
Kui kiusamine on liikunud koolist sotsiaalmeediasse, siis läks poiss sellest rääkima kooli direktorile. Pete rääkis ka kodus, et teda kiusatakse nüüd sotsiaalmeedias. Ühte WhatsAppi gruppi oli pandud teda pilkavaid sõnumeid. Pete võpatas, kui telefon piiksus ja sõnumites ilguti tema osalemise kohta pere ettevõtte videos.
Narrimine jätkus koolis, kus Petel oli seljas sama särk, mis videos. Temalt küsiti, kas ta kunagi vahetab riideid. Jalgrattaga sõidust välja veninud pükse samuti narriti ja küsiti, kas 7. klassi poisil on piss püksis.
Poisi ema teab, mida tähendab kiusamine. Ka temale vaadati viltu ja tema üle ilguti, kuna ta on sündinud Venemaal ja tuli 1990ndate algul Soome. Emale öeldi, et kuule, ryssä, sina tapsid minu vanaisa. Ema pihta visati kivi ja tema peale sülitati. Ema väitel tundub vale, et laps peab kogema sama, mis tema ise.
Kui koolini olid jäänud veel mõned päevad, oli Pete erutatud ja lootis, et teda enam ei kiusata. Pete pole hirmul, aga paljud lapsed on kooli minnes hirmul. Teisalt pole kiusamine ka suvel kuhugi kadunud, kuna see on kandunud internetti – sotsiaalmeediasse.
Värske uuringu kohaselt on sotsiaalmeedias kiusamine Soomes viimase paari aasta jooksul mitmekordistunud. Küsitlusele vastanud soome noortest iga neljas on kogenud kiusamist sotsiaalmeedias. Noorte arvates on sotsiaalmeedias lihtsam kiusata kui näost näkku asju öeldes.
Ligi 85 protsenti vastanutest ütles, et sotsiaalmeedias on kergem teisi trollida ja narrida kui päriselus. Küsitlusele vastanud noored ise märgivad, et sotsiaalmeedia kasutamist tuleks õpetada kodus või koolis. Paljud leiavad, et õpetajad ei tunne end sotsiaalmeedia vallas kindlalt.
Uuringu viis läbi Ebrand Oy ja selleks küsitleti 2019. aasta jaanuarist märtsini 6247 Soomes elavat noort vanuses 13-29 eluaastat.
Pete on heatujuline, avatud ja armastab lugeda. Mõnesaja lehekülje paksused ajalooraamatud suudab ta neelata hetkega. Ema kirjutab samuti blogis pere asjadest. Ta on avameelselt kirjutanud pere rasketest olukordadest, lapse kaotusest ja väikse enneaegse lapse ellujäämiskatsumustest. See kõik on peret ühendanud. Kiusamine on samuti kogu pere mure.
Ema, kirjuta blogi, palus nuttev poeg, kui teda oli hakatud sotsiaalmeedias narrima. Pärast asja arutamist otsustasid nad avaldada teksti koos. Pete arvates vajab ka kiusaja abi. Kiusajatel on vaja kedagi, kellega rääkida.
Sellest sündis ema ja poja tekst kiusamisest, sellega seotud probleemidest ja kiusatu enda tunnetest. Pete kirjutas blogisse mitu sissekannet.
„Tere, mina olen Pete ja mind kiusatakse koolis päris palju. Kiusajad peaks mõtlema, mis tunne on kiusatul. Tunnen kurbust, aga kui saan koju, siis on kohe parem tunne, kuna tean, et pere mind toetab. Kui sind kiusatakse, pea püsti.”
See tekst sai palju tagasisidet. Kui tavaliselt loetakse blogi tekste kümneid või sadu kordi, siis seekord tuli lugejaid kohe tuhatkond. Sellele kirjutati mitmeid toetavaid kommentaare. Mõni kirjutas oma loo, kuidas last on kiusatud ja kui võimetuks see vanema teeb.
Ema räägib, et on saanud palju lugusid kiusatud laste vanematelt. Kõige kurvem oli see, kui kiusatud laps lõpetas elu enesetapuga. Mõni ütles, et kiusamise lõpetamine ei ole raketiteadus, aga vahel tundub, et nii see on. See jätkub aastast aastasse ja põlvest põlve.
Vahetevahel on kergem, aga nii Pete kui tema vanemad soovivad, et kool rohkem sekkub. Kooli direktori väitel on juba üks kiusamise juhtum liiast ja kool püüab nendega tegeleda. Suurem osa kiusamisest toimub vabal ajal, kuhu koolil on raske sekkuda. Sotsiaalmeedias toimuvat aga koolis arutatakse.
Koos kirjutatud blogitekstist on perele olnud palju abi. Pole olnud sellist tagasisidet, et mida te nutate seal, vaid on pigem julgustatud, et rääkige ja sekkuge rohkem. Ema ja poeg on omavahel kiusamise juhtumeid arutanud ja ema nõuanne on olnud, et kiusajaga ei tohi kaasa minna ja arvata, et sinus on mingi viga.
Pärast teksti avaldamist on Pete kasvanud, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Poiss sai paari nädalaga kümme aastat vanemaks. Ta on aru saanud, millise jälje kiusamine on temasse jätnud.
https://yle.fi/uutiset/3-10851845
