Soomes ilmus raamat timukatest. Timukas lõi algul otsast surmamõistetu käe, siis pea. Hukatud inimese keha, pea ja käsi pandi eraldi tee äärde vankrirattale kõigile vaatamiseks.
Soomes tegutses 17. sajandist kuni 19. sajandi alguseni ligi 100 timukat, kelle töö oli hukata ligi 3000 surma mõistetud inimest. Ajaloouurija Mikko Moilainen on nende tegevusest pannud kokku raamatu Suomen pyövelit (Soome timukad), vahendab Iltalehti.
Timuka amet oli ühiskonnas põlu all, aga samas vajalik. Tavaliselt jätkas timuka poeg oma isa ametis, aga oli ka nn armuandmistimukaid. Surmamõistetule võidi pakkuda võimalust hakata timukaks. Karistuseks lõigati tal ära üks kõrv või põletati kehale märk, mis aitas meenutada kuritegu.
Soomes ja Rootsis hukati inimesi pea mahalöömise või poomise läbi. Teinekord murti surmamõistetu liigesed karmima karistuse puhul enne katki, seejuures murti rindkere viimasena. Timuka head taset näitas see, kui ohver oli elus veel enne lõplikku hukkamist.
Aastal 1706 hukkas timukas Yrjö Keikeli kirikuõpetaja Henrik Florinuse. Viimane oli palganud kaks alamat tapma meest, kelle naisega tal oli suhe. Florinuse hukkamisele eelnes tema liikmete purustamine.
Surmamõistetu pandi Turu linnas lamama selili laudadest valmistatud alusele. Seejärel lõi timukas haamri või vasaraga puruks liigesed. Lõpuks murti rindkere. Alles seejärel löödi pea maha.
Surnukeha tõsteti võllarattale. Timukas sai selle eest 30 hõbetaalrit, mis vastas 10 kuu palgale. Naiste surnukehi välja ei pandud, vaid need põletati tuleriidal. Sama saatus tabas loomadega vahekorda astunud mehi.
Surma mõisteti inimesi vale vandumise, jumalateotamise, hooramise, tapmise, intsesti ja loomadega vahekorda astumise eest. Valeraha kasutamine ja sõjaväest deserteerumine tõid kaasa sama karistuse.
Pärast hukkamist pandi surmamõistetu keha, pea ja käsi kõrge võllaratta otsa. Need olid niimoodi vaatamiseks väljas aastaid. Selle kohta on olemas ühe inglasest ränduri Edward Clarki joonistus aastast 1799.
Simo Matinpoika Storm oli sõjaväest deserteerunud ja tappis kirvega 10-aastase tüdruku Launola külas Pulkkilas. Läänitimukas Heikki Louhuanmäki hukkas Stormi 1798. aasta oktoobri alguses. Kohtuotsus nägi ette käe otsast raiumise, pea otsast löömise ja võllarattale tõstmise. Hukkamiskoht oli otse tee ääres. Simo Stormi maised jäänused olid tee ääres väljas neli aastat. Inglane Edward Clark kirjeldas seda hiljem kui õudset vaatepilti.
Stormi jäänused võeti tee äärest ära, kui 1802. aastal pidi sama teed sõitma Rootsi kuningas Gustav IV Adolf. Timukale anti korraldus jäänused alla võtta ja maha matta.
Liisa Klemetinpoika tappis aastal 1701 Vehkalahtis Bamböle külas perenaise ja kaks last. Röövmõrv toimus öösel, kui ohvrid magasid. Ohvri meest, aadlikust sõjaväelast von Köhlerit kohal ei olnud. Hiljem nõudis ta kurjategijale karmi karistust.
Kui Liisa Klemetinpoika toodi hukkamispaigale, siis esialgu kõrvetas timukas Antti Geidel tal käsi kuuma rauaga. Seejärel lõigati surmamõistetul otsast kõigepealt käsi ja siis löödi maha pea. Raamatu järgi olid põletamisrauad valmistatud just selle surmamõistetu jaoks ja timukas sai töö eest neli hõberaha.
Raamatus on kirjeldatud, kuidas 23-aastane Pekka Heikinpoika Leinonen sai karmi karistuse viie inimese mõrvamise ja röövi eest. Enne hukkamist nägi karistus ette kaks päeva Kajaani turuplatsil aheldatuna olemist ja tund aega häbipostis seismist. Timukas Niilo Rönblad andis talle iga päev 45 kepihoopi. Pärast seda anti Leinonenile kaks nädalat toibumiseks ja alles siis toimus hukkamine ja rattale panek.
Timukad käisid tavaliselt oma isade jälgedes ja alustasid tööd alles 30-aastaselt. Algul oli see amet põlu all, kuna tegemist oli surnukehade ja teispoolsusega. Timukate juures leidsid öömaja rändurid, pisikurjategijad ja palgasõdurid. Kui timukas võttis naise, siis pidi naine olema samuti alamast klassist nagu teenijatüdrukud. 18. sajandil timukate positsioon ühiskonnas tõusis. Paljud timukad olid abielus ja neil olid lapsed.
Hukkamised toimusid algul linnade keskustes, hiljem kõrvalistes kohtades teede ääres. Hukkamõistetu valmistas ette preester. Hukkamise päev oli nagu suur laadapäev, mil kohal oli palju erinevat rahvast. 19. sajandil aga muutus hukkamine ühiskonnas üha vastumeelsemaks. Viimane rahuajal mõistetud ja täide viidud hukkamine toimus Soomes 1825. aastal. Mõned aastakümned hiljem kadus ka timuka amet.
https://www.iltalehti.fi/kotimaa/a/105055ec-0eb2-45eb-8da7-2b22e6d7e7ee
