Soomes on kristlaste väitel liigutud teise äärmusse, kus homomeelsusest on saanud peavool ning kristlasi on hakatud taga kiusama ja nende sõnavabadust piirama. Kristlike demokraatide rahvaesindajale kirja saatnud inimene märgib, et kristlased elavad Soomes justkui kapis ja ei julge enam öelda, et on ristitud, kuna kardavad tagakiusamise pärast.
Kristlike demokraatide rahvasaadikule Päivi Räsänenile kirja saatnud inimene märgib, et on kõrgema haridusega noor linnainimene, aga ta tunnetab üha enam, kuidas piiratakse sõnavabadust ja kuidas lisandub vajadus enesetsensuuri järele. Ta kirjutab, et ei julgenud seda kirja saata mõnele suurele väljaandele, kuna kardab tagakiusamise pärast. Inimene kirjutab, et töötab ettevõttes, kus toetatakse igati Pride’i ja selle kaudu propageeritavaid väärtusi – nii nagu seda teeb Soomes suurem osa ettevõtteid ja organisatsioone, paljud teevad seda olude sunnil.
Inimene kirjutab, et temal on sootuks teistsugune kogemus – nimelt ei saa kristlased end enam vabalt tunda ja oma täit potentsiaali ära kasutada, vaid peavad elama nagu kapis oma tegelikke veendumusi varjates. Sellega varjatakse oma tegelikku identiteeti. Paljudel juhtudel on inimesed sunnitud lausa tegutsema oma veendumuste vastu, kuna oma tegelike veendumuste avalikustamine tähendaks töölt lahti laskmist või tööalast tagakiusamist ja sotsiaalmeedias ahistamist.
Inimene kirjutab, kuidas kristlike väärtuste toetajad on Soome ühiskonnas naerualused ja tõrjutud. Ta kirjutab, kuidas kristlike ja usklike inimeste pilkamine ja halvustamine on saanud Soomes nn sallivates ettevõtetes ja organisatsioonides normiks, nii et kristlased ei julge enam oma suudki lahti teha. Kui keegi julgeb midagi kristlaste heaks öelda, siis tabab teda sotsiaalmeedias rünnakute laviin.
Kirjutaja toob välja, et kui keegi ühiskondlikult aktiivne inimene tahab sõna võtta nn sallivatel teemadel seksuaal- ja sooliste vähemuste osas, siis teda kannustatakse tagant, aga kui keegi tahab sama teha kristlikel teemadel, siis teda kritiseeritakse.
Ühe Soome ettevõtte müügi- ja turundusjuht kiitles eelmisel nädalal sotsiaalmeedia kanalis LinkedIn, kuidas ta vastas halvustavalt klientidele, kes olid julgenud sõna võtta ettevõtte Pride’i partnerluse teemal. See on aga täielikult vastuolus igasuguste põhimõtetega klienditeeninduse osas ja sellega, kuidas klientidesse tuleks suhtuda – austavalt ja lugupidavalt, ükskõik kui rumal ja väär on kliendi arvamus. Firma esindaja teatas, et see klient võib minna mõnda teise firmasse, kui talle Pride’i partnerlus ei meeldi. Kirjutaja meelest oli eriti nukker see, et selline firma esindaja seisukoht sai sotsiaalmeedias väga suure tunnustuse osaliseks, seda kiitsid kümnete teiste Soome juhtivate ettevõtete müügipealikud, kes oma nime all hõiskasid: „Hästi tehtud, just nii peabki sellistele klientidele vastama, kas on tõesti selliseid ebardeid olemas, loodetavasti jääb selline mõtteviis varsti ajalukku ja sellised tüübid kaovad maailmakaardilt.”
Kirjutaja märgib, et tal on valus selliseid asju lugeda, kuna ta ise on lähtunud põhimõttest, et „klient maksab meile palka”, mistõttu klienti peab alati suhtuma lugupidavalt ja tagasisidele tuleb vastata asjalikult, ükskõik milline see on. Sõnavabaduse koha pealt on suur oht, et kui kliendid enam firmade peale ei saa loota ning neid usaldada.
Kirja autor märgib, et Soomes on diskussioonides juba tavaline, et loodetakse, et vanameelsed inimesed surevad ruttu maha ja tulevikus pole nendega enam vaja vaielda. See mõjub juba enesetsensuuri kaudu: sõnavabadus on vähenenud ja inimesed ei julge enam oma arvamusi väljendada. See oleks mõistetav, kui Soome oleks totalitaarne riik. Kõige imelikum ongi, et see kõik toimub ühiskonnas, mis peab ennast vabaks, sallivaks ja avatuks kõige suhtes. Sellele vaatamata – ja võib-olla just seetõttu – on üks grupp inimesi täiesti tasalülitatud.
Ajaloos pole selles midagi uut. Nõnda vaenati prohveteid ning kõige heasüdamlikumaks ja sallivamaks tituleeritud keiser Trajanus, kes „poleks teinud kärbselegi liiga”, käivitas jõhkra ja verise kristlaste tagakiusamise. Pilked ja vaen on käinud kristlastega kaasas aegade algusest. Ennast toredateks ja headeks pidavad inimesed ei lepi sellega, et tõest kinni hoidvad kristlased ei anna nende südametunnistusele rahu. Sellegipoolest on kummaline, et suur osa ühiskonnast ei näe mingit vastuolu selles, et kõigi teiste suhtes kehtivad põhimõtted ei kehti ühe grupi inimeste suhtes.
Kirjutaja märgib, et aastaid on suured massid sotsiaalmeedias ja mujal kisanud, et see ei võta kelleltki midagi ära, kui homoabielusid, polüamooriat või misiganes muud seksuaalset suundumust toetatakse ning abordiseadust leevendatakse. Need aga, kes pooldavad traditsioonilist abielu, kogevad, et sõnavabadus on vähenenud ja enesetsensuur suurenenud. Kirjutaja märgib, et ta ei julge enam isegi seda öelda, et on ristitud, rääkimata kristlike väärtuste esile toomisest. Paljud traditsiooniliste väärtustega inimesed elavad nüüd justkui kapis, osa oma identiteeti maha salates, kuuldes igapäevaselt pilkamist ja üleolevaid kommentaare.
Paljud loodavad, et kristlased surevad välja või muudavad oma meelt. Inimene võibki surra, see on iga inimese saatus, aga Jumala sõna elab edasi, märgib kirjutaja. Ta loodab, et ükskord kogevad kõik inimesed, et siitilmast minnes on hea sõlmida Jumalaga rahu.
