Toonase NLiidu Klaipeda sadamast Leedus Soome poole teel olnud 45 meetri pikkune mootorlaev M/S Irma uppus salapärastel asjaoludel ja teadmata kohas 1968. aasta 25. oktoobril. Nüüd on Mikael Martikaineni juhitud uurimisgrupp müsteeriumi lahendanud ja laeva vraki mere põhjast üles leidnud. See lebab 43 meetri sügavusel Ahvenamaast veidi põhja pool.
Laeval oli antratsiidi (kivisöe liik) laadung ja see oli teel Soome Rauma sadamasse. Laeval oli kokku 11 inimest: 7 meeskonnaliiget, nende seas laeva omaniku Grönqvisti perekonna neli venda, lisaks kolme venna naised ja üks 2-aastane laps.
Laeva teekond kulges plaanipäraselt. 25. oktoobril jõudis laev Stockholmi põhjaküljele Svenska Björni majaka juurde. Kapten Sten Grönqvist raporteeris Stockholmi sadamale hommikul kell pool üheksa. Järgmine raport oli kella seitsme ajal õhtul. Teekond oli kulgenud mööda Rootsi rannikut kuni Understeni majakasaareni. Laev oli lühikese ajaga jäänud viis tundi graafikust maha. Hetk hiljem laev kadus ja algas üks Soome suurimatest meresõiduga seotud müsteeriumidest, vahendab MTV.
Laev oli kadunud 50 aastat, kuni Mikael Martikaineni juhitud uurimisgrupp leidis selle tänavu maikuus. Laeva viimastest hetkedest pole palju teada, kuna keegi laeval olijatest ellu ei jäänud.
Martikainen räägib, et sel päeval oli väga halb ilm ja merel oli tugev torm. See aga poleks tohtinud sellist laeva uputada. Sellise laeva uppumiseks peaks see täituma veega. Põhjuseid, miks laev veega täitub, võib olla mitmeid.
Martikaineni väitel olid laeval puidust tekiluugid. Õnnetuse ajal ei kasutatud veel terasest luuke. Tugeva surve all aga puidust luugid murduvad. Kui näiteks tekil on liiga palju vett, siis murrab laeva trümmides oleva õhu rõhk luugid lahti. Kui luugid eest lendasid, täitus laeva sisemus veega. See on Martikaineni väitel vaid spekulatsioon, aga tõenäoliselt midagi sellist on juhtunud. Laev täitus veega, kuna luugid murdusid.
Tol oktoobriööl 1968. aastal oli pärituul ja laeva tekk täitus ühel hetkel veega. See tekitas suure surve. Puust luukide peal oli tugevduseks pandud present, et vett eemal hoida. Presendi ümber olid rauast traadid, aga needki ei aidanud. Ühel hetkel andsid need kõik järele ja see oli probleem.
Idee vraki leidmiseks sündis poolteist aastat tagasi. Martikainen oli varem selliste asjadega tegelenud ja ta tahtis vraki üles leida, kui oli laevast kuulnud. Ta leidis, et sellest oleks hea teha dokumentaalfilm, kui ta laeva üles leiab.
Ta võttis ühendust lähedastega ja sai neilt nõusoleku. Martikainenil on tuttavad, kes tegelevad vrakkide otsimisega ja nad moodustasid grupi, kes võiks vraki üles leida.
Algul tehti hulgaliselt arvutusi. Martikaineni hea sõber ja programmeerija Tomas Gustafsson on ehitanud laevasimulaatori nimega Stormwind (Tormituul). Gustafssonil oli mõte, et kuivõrd laevast eraldus asju nagu kaaneluugid ja päästevestid ja need jõudsid laiale alale Ahvenamaa põhjaosast kuni Soome lääneossa Raumani välja, siis peaks olema võimalik toonaseid ilmaolusid, merehoovuseid ja muid asjaolusid arvestades kindlaks teha laeva teekond.
Gustafsson arvestas lõpuks välja, kustkohast kõik need asjad võisid randa uhtuda. Kõik see info viis lõpuks välja ühte kohta. Sinna läks grupp kajaloodiga vrakki otsima ja selt see ka leiti 43 meetri sügavuselt.
Kui laeva kontuurid kajaloodilt näha olid, siis teadsid grupi liikmed, et see oligi Irma. See oli täpselt õige koha peal ja õige suurusega. Lõpuks lasti vette robotkaamera ja laeva kerelt võis lugeda nime Irma.
Martikainenil kulus paar päeva, et seda kõike seedida. Viimased 50 aastat on mõeldud, kus see laev võiks olla. Lähedastele on vraki leidmine suur kergendus. Siiani puudus selgus, mis laevast edasi sai. Kui laeva tüürimees Torvald Grönqvist viis päeva hiljem Ahvenamaa põhjaosas ühelt laiult päästepaadi alt uppununa leiti, siis kahtlustati kõige halvemat. Kuivõrd aga surukehi ei leitud, siis olid lähedased teadmatuses.
Laevalt inimeste säilmeid ei leitud, aga vraki leidmine on suur kergendus lähedastele. Nüüd teatakse, et laev uppus ja kus see asub. Nüüd algab laeva vraki põhjalikum uurimine. See leiti vaid kolm nädalat tagasi ja seda pole jõutud veel põhjalikult uurida. Pilt on mere põhjast olemas, aga sellele lisaks tehakse veel uuringuid.
Viimase pooleteise aasta jooksul on kogu tegevust filmitud, nüüd tehakse lõpukaadrid ja siis hakatakse monteerima. Järgmisel aastal peaks film valmis olema, räägib Martikainen.
https://www.mtvuutiset.fi/artikkeli/jaljettomiin-kadonnut-m-s-irma-loytyi-ahvenanmerelta-43-metrin-syvyydesta-yli-50-vuotta-kestanyt-epatietoisuus-ohi-kukaan-ei-selvinnyt-asiasta-kertomaan/7449754
