Väikeste laste hulgas on teiste löömine ja hammustamine nii tavaline, et psühholoog seostab seda rohkem viha kui haiget tegemisega.

Vanemad häbenevad, kui nende laps teeb lasteaias teistele haiget, hammustab või lööb. Aga Tampere ülikooli lastepsühhiaatria professor Kaija Puura sõnul pole häbenemiseks põhjust: see on seotud lapse aju arenguga. Pärast sündi areneb aju, kuni inimene on 20-aastane. Esimesena arenevad välja tundeid kontrollivad piirkonnad ehk nn tundeaju, vahendab Helsingin Sanomat.

See tähendab, et tunded väljenduvad väiksel lapsel samamoodi kui täiskasvanul. Vahe on selles, et lapsed ei ole õppinud oma tundeid kontrollima ja valitsema. Puura soovitab mõelda, kui palju tuleb väiksel lapsel päeva jooksul ette pettumusi ja probleeme, millega ta ei oska veel toime tulla. Nii on lihtsam aru saada, miks laps teeb teistele haiget.

Oma tunnete valitsemine on samasugune oskus nagu kõndimine või rääkimine, mis tähendab, et seda tuleb harjutada, enne kui see saab selgeks. Kõne õppimine on asjaga seotud, kuna väike laps alles õpib end väljendama. Ta ei oska veel oma tundeid väljendada sõnade või lausetega. Seetõttu avalduvadki sügavad tunded lapsel nügimise või toksimisena, enne kui ta õpib neid sõnades väljendama.

Tunnete väljendamist õpib laps aga igapäevastes olukordades, seda nii positiivsetes kui negatiivsetes mõttes. Täiskasvanu roll on siin eriti oluline. Lapse sülle võtmine või puudutus on hea moodus laps maha rahustada. Pärast saab koos mõelda, mida tunnetega ette võtta. Nõnda õpivad lapsed endamisi arutama, nagu täiskasvanud oma tundeid analüüsivad.

Lapselt võib tunnete kohta küsida, soovitab psühholoog Leea Mattila. Lapsele võib öelda: Kas ma saan õieti aru, et oled pettunud. Lapsele ei tohiks otse öelda, et oled vihane. Kui vanem ilmutab teadmatust, siis on lihtsam lapsega kontakti leida.

Kui laps on kaaslast löönud, siis tasub kohe öelda, et nii ei tohi teha, kuna teine saab haiget.

Väikelaste puhul on teistele haiget tegemine nii levinud, et lastepsühhiaatria professori Kaija Puura sõnul tuleks haiget tegemise asemel rääkida vihast. Näiteks pooleteise aastane ei saa veel aru, et ta teeb hammustades või togides teistele haiget.

Empaatia aga hakkab lapsel arenema juba varajases eas. Juba 2-aastane laps saab aru, kui teine on kurb. Kui laps on aga vihane, siis ta sellest aru ei saa – siis ta tahabki, et teine saaks haiget. Negatiivne tunne on võimas ja võimalused selle pidurdamiseks puuduvad.

Empaatiat ei õpita aga häbitunde kaudu, vaid harjutades end teise olukorda panemist, seda täiskasvanu abil. Kui laps on teisele haiget teinud, võib näiteks üheskoos haige koha peale puhuda. Teisele haiget teinud last ei tohiks süüdistada ja hirmutada, et vaata, milline jälg hammustamisest jäi. Sellest pole midagi kasu.

Häbi tekitamine on ka lapse eraldamine, näiteks teistest eraldi istuma panemine. Siis jääb laps sõna otseses mõttes üksi oma probleemiga ja ta ei õpigi oma tundeid valitsema.

Kuigi agressiivne käitumine on laste seas tavaline, on lapsed ometi erinevad. Kanada lastepsühhiaater Richard Tremblay jagab lapsed nelja gruppi. Ühel osal lastest ei esine üldse agressiivsust. Suurima osa moodustavad aga need, kel 2-aastaselt esineb väga palju löömist ja nügimist. Soovimatu käitumise osa vähenes, kui vanemad sekkusid.

Kolmanda osa moodustavad agressiivsed lapsed, kel läheb rohkem aega, et õppida oma tundeid valitsema. Neljandal osal lastest püsis agressiivsus isegi siis, kui aega läks palju mööda. Tõenäoliselt ei soodustanud ümbritsev keskkond neil oma tunnete valitsemist õppida.

Abi peaks otsima siis, kui laps ei ole 5. eluaastaks hammustamist ja togimist järgi jätnud. Kui vanem tunneb, et ei saa ise lapse vihahoogudega hakkama, tuleks abi paluda väljastpoolt. Tuge saab lastenõuandlast või omavalitsuse perenõuandlast.

Paljude vanemate jaoks on auasi, et laps tehtu eest vabadust pakuks. Kui laps on teinud teisele haiget mänguväljakul, võib vanem nõuda, et enne koju ei saa, kui teiselt on andeks palutud.

Psühholoog Liia Mattila aga sellist asja ei soovita. Võib aru saada, et lapsele on vaja õpetada käitumiskombeid. Näiteks, et teisele haiget tehes on ilus andeks paluda. Andekspalumise nõue aga hakkab töötama iseendale vastu, kui sellest keelduvat last sunnitakse selleks pikka aega. Siis ununeb lapsel ära see, mille eest vabandust paluma pidi. Olukorrast saab lapse ja vanema omavaheline egode võistlus.

Andeks võib psühholoogi väitel anda ja saada ka pilgu abil, või läbi selle, et sul on teisest kahju. Ja lõpetuseks: miks lapsed teineteist hammustavad?

See pole psühholoogi väitel küll teaduslik väide, aga hambad on lapsel iseenesest väga mõjus vahend. Need on alati olemas ja nende kasutamine tekitab teisel alati tugeva reaktsiooni.

https://www.hs.fi/elama/art-2000006023330.html