Soome endine president Mauno Koivisto osales Talvesõjas ja nägi painajaid isadest ja poegadest, keda oli sõjas tapnud.

Värskes raamatus Merkillinen Mauno (tõlkes: Märgiline Mauno) on kirjas, kuidas Mauno ärkas pärast sõda öösiti üleni higisena. Mauno ise ütles, et „tuli sõjast nii vaimselt, kui füüsiliselt tervena, aga sõja kogemusest vaevatuna”, vahendab Ilta-Sanomat.

Oma õele Mirjamile ütles Mauno, et teda vaevab see, kui paljude laste isasid ja kui paljude isade poegi ta on tapnud. Ajapikku sai Mauno painajatest jagu, kui mõtles, et „inimene on sõjas süütu”.

Õde arvas, et Mauno hambad ristis õhtukoolis käimine pärast sõda oli samuti teatud põgenemine. Koivisto läks pärast sõda ülikooli ja sai lõpuks doktorikraadi.

Mauno Koivisto oli sõja ajal Lauri Törni juhitavas jäägrikompaniis. Ta oli usklikust perest ja säilitas oma veendumuse sõja lõpuni. Kui kindral Mannerheimi 75. sünnipäeva auks anti sõduritele viina, siis loobus Koivisto sellest, ning pani end selleks päevaks vabatahtlikult valvesse kirja. Ta kandis sõja lõpuni Piiblit kaasas ja seda isegi siis, kui pidi osa varustust maha jätma. See polnud tal kaasas mingi talisman, vaid raamat, mida ta luges.

Raamat sõjas räbaldus ja kui Koivistost sai Soome Panga juht, lasi ta selle uuesti köita. Nii ka tehti, kuigi Koivisto polnud tulemusega rahul, kuna talle meeldis rohkem vana variant.

Sõjas Piibli lugemine pani Koivisto mõtlema: kuidas see saab nii olla, et sa palud kaitset ja siis tulistad teisi. Ta rääkis üht lugu, kuidas oli talutanud kahte vangi ülekuulamisele. Vastu tulnud Soome sõdurid hakkasid vangistatud venelasi togima. Koivisto sai selle peale pahaseks. Ta hüüdis, et ärge puutuge neid mehi, nad on minu vangid, minu vennad.

https://www.is.fi/kotimaa/art-2000006050535.html