Alkohoolikust emaga koos kasvamine jättis praegu 25-aastasele soomlannale hinge sügavad haavad. Aastate jooksul on ta õppinud andeks andma.

Soomlanna Neea (nimi muudetud) on pidanud oma elus palju üle elama. Tal on hea haridus, töö, elukaaslane ja armastavad vanemad. Ema pole küll sama, kes ta 1990ndate aastate algul sünnitas. Neea oli veel kooliealine, kui ta pandi elama kasuperre, vahendab Ilta-Sanomat.

Neea mäletab oma päris ema vaid üksikute hetkedena. Ta mäletab, kuidas ema lõi ja tutistas ning naeris selle peale. Ta mäletab, kuidas ema tõi võõraid mehi koju, pani tütre tuppa luku taha ja vähkres ning niheles diivani peal. Laps mäletab pissihäda.

Naine mäletab, kuidas ema vähkres ja niheles, ema peal oli keegi mees. See oli lapsena hirmutav ja ema ei huvitanud lapse häda. See oli lapsepõlve kõige traumaatilisem kogemus.

Neea mäletab ka ilusaid hetki nagu koos emaga läbi vihma poest tulemist ja lastelaulude laulmist. Emal olid „tujud”, see kuulub alkoholismi juurde. Nüüd, hiljem ei oska tütar enam vahet teha, millal ema oli purjus ja millal mitte. See oli nii tavaline.

Viin viis isa hauda kaks aastat pärast Neea sündi. Neea arvates oli isa surma põhjus osaliselt ema alkoholism. Neeal on õde ema varasemast suhtest ja õde hoolitses sel ajal väiksema eest, kui ema seda teha ei suutnud.

Neea räägib, et on lugenud dokumentidest, et ema kahtlast käitumist märgati juba siis, kui laps käis eelkoolis, aga sellest ei tehtud välja. Asi muutus, kui ema otsis ise abi. Ta oli otsustanud, et enam ei jaksa. Neea oli siis 8-aastane.

Naine mäletab selgesti, kuidas ta pärast pikapäevarühma viidi taksoga koolist kriisikodusse. Kriisikodu on tavaliselt lühiajaline lahendus, aga Neea veetis seal pool aastat.

Neea räägib, et see pidi olema ajutine lahendus ja ema pidi leidma uue kodu, seadma elu korda ja eesmärk oli alustada uuesti puhtalt lehelt. Läks aga teisiti.

Ema ei saabunud kokku lepitud kohtumistele, oli ettearvamatu ja ajas asju sassi. Omavalitsuse sotsiaaltöötajad jälgisid ema käitumist kõrvalt ja leidsid lõpuks, et lapsele tuleb leida uus kodu.

Pärast seda pole Neea enam oma bioloogilise emaga koos elanud. 13. aprill on tema ja uute asendusvanemate jaoks pidupäev, kuna siis sündis nende pere. Neea sai võimaluse alustada oma elu uuesti, olla laps teist moodi.

Neea kiindus kahe vanema ja kahe koeraga peresse kohe. Kasuvanemad ei võõristanud tüdrukut ja kasvatasid ta üles nagu oma lapse. Nutusest ja arast lapsest kasvas üles rõõmus ja sotsiaalne neiu.

Pere käis koos välisreisidel ning sõitis haagissuvilaga ringi mööda Soomet. Lapsepõlvest meenub isa veinipunane Range Rover, mis on siiani alles. Naine on saanud hea kasvatuse ja selle eest tänab ta oma kasuvanemaid. Praegu on need tema ainsad vanemad.

Vaatamata keerulisele lapsepõlvele kulgesid kooliaastad probleemideta ning ta läks edasi õppima ülikooli. Probleemid tekkisid alles siis, kui ta pärast ülikooli lõpetamist hakkas omaette elama. Traumad tulid esile ja tal oli halb olla. Ta oli suhtes, aga ei suutnud olla hetkegi üksi.

Naine räägib, kuidas ta oli hullumas, kui tema elukaaslane oli gripiga omas kodus ega tulnud tema juurde. Neea sai aru, et on lähedusesõltlane. See on ilming, kus inimene pole saanud lapsepõlves piisavalt lähedust ja elab vaid teiste jaoks. See on lapsepõlves omandatud komme, kus kartusest hüljatuse ees otsitakse turvatunnet ja heakskiitu väljastpoolt.

Lähedusesõltlane pole tundud lapsepõlves piisavalt lähedust, armastust ja näidanud välja oma tundeid. Enamasti kaasneb sellega kurbus ja ebakindlus. Ta tunnistab, et tal oli selline põhjatu kaev, mida ta üritas täita oma elukaaslase abil. See aga ei töötanud, kuna seda ei suuda keegi täita peale inimese enda.

Kolme aasta pikkune suhe lõppes ja peale mõnda lühikest tutvust õppis Neea elama üksi. See vabaduse tunne oli kergendus, kui ta taipas, et pole siin ilmas kellegi teise jaoks peale iseenda. Abiks oli ka teraapia, kus võeti läbi nii lapsepõlve kogemused kui hilisema elu hirmud. Kui aga teraapias hakati kahe aasta pärast arutama poe ostunimekirja ja kooliülesandeid, siis leidis terapeut, et on aeg lõpetada. Naise sõnum teistele on, et sellises olukorras ei tohiks jääda üksi.

Nüüd elab Neea Helsingi piirkonnas ja esimest korda elus on tal terve paarisuhe. Nad kohtusid Tinderis. Enam naine ei karda, et ta jäetakse maha ning ta saab lasta oma elukaaslasel rahulikult minna töökoha jõulupeole. Füüsilise läheduse vajadus pole enam põhjatu. Vahel on tore olla isegi üksi. Oma bioloogilise emaga pole ta kohtunud enam aastaid.

Sellele vaatamata saadab Neea oma bioloogilisele emale tekstisõnumi jõuludeks ja emadepäevaks. Neea arvates on ema tema ja kasuvanemate peale kade, kuna neil õnnestus eluga edasi minna. Neea aga mingit kauna ei kanna.

Neea saab aru, et ema oli alkohoolik ja alkohoolikud kannavad oma vigu üle teistele. Ta on õppinud andma emale andeks. Kui kanda endas kogu aeg viha, on halb olla.

https://www.is.fi/perhe/art-2000006026894.html