Eesti ema on hädas Soome lastekaitsega ja väidab, et suurem osa Soome lastekaitsjatest on empaatiavõimetud ning mitte heatahtlikud inimesed.

Ema kirjutab sotsiaalmeedias, et kogub infot teiste inimste kogemuse kohta Soome lastekaitsega. Naine kirjutab, et tal on advokaat olemas. Ta lisab: „… saaksime üheskoos sellele õudusele ja perede rikkumisele punkti panna, ehk ehitatakse see mädanenud süsteem uuesti ülesse! Mina teen sellele alguse ning üheskoos on meil suuremad võimalused!”

Kommentaarid on nii ühte- kui teistpidi. Mitmed kommentaatorid soovivad naisele edu tema ettevõtmises. Teised väidavad, et probleem pole nii suur, kui algul paistab.

Üks mees kirjutab: „Võin väikse põhjuse välja tuua, kuidas see käib täiesti tühja koha pealt. Nimelt, kui tulin omal ajal Soome, siis poiss oli natuke endast väljas ja ei tahtnud koolist koduseks antud õppetükke väga õppida ja kui koolis õpetaja küsis, et miks tegemata, siis oli tal vastuseks, et tal on kodus nii palju tööd, et ei ole aega, ja see oli juba piisav põhjus, miks külastama tuldi.”

Üks naine kirjutab: „Soomes on ju väga palju probleeme lastekaitsega. Üldiselt on nad võitmatud. Advokaadid teevad näo ja pärast maksad kohtukulusid, sest politsei seda uurima ei hakka. Tsiviilasi. Selle süsteemi vastu on väga paljud läinud. Kui lähed, siis pole sa ka ainuke. Oled ehk end kurssi viinud Lokakuun liike – Lokakuun liike https://www.lokakuunliike.com/” (Lokakuun liike ühendab inimesi, kel on olnud probleeme lastekaitsega Soomes.)

Teine naine kirjutab: „Soomes on lastekaitse väheke teiste reeglitega kasutuses kui Eestis seda on. Siin antakse lapsi sinna probleemidega 10x lihtsamalt kui Eestis seda tehakse. Kui oled siin uus nägu ja seadust ei tunne, siis võibki sul Soome asjadest raskem aru saada olla. Soomes saab arst, pollar, õpetaja jne. iga väikse asja eest sinna lapsest teada anda. Piisab, kui nad alaealised on. Tugevat närvi vaja, ei enamat. Tavaliselt enamuse asju seal tühistatakse. Mis ei jõua mitte kusagile. Käib ainult lastekaiselt läbi ja läheb kanne prügikasti.”

Kolmas naine kirjutab: „Mul tehti koolist täna lastensuojelun ilmoitus, kuna mu 12a vastas õpetaja küsimusele „Mis tundeid tekitas vanadetants?” Poiss vastas, et enesetapu tundeid. Kohe saadeti poiss kuraatorile ja mind kutsuti kooli. Kuna mu 12a laps on väga sarkastilise huumoriga, sain õhtul lastensuojelult ka kõne koolist tehtud ilmoituse kohta.”

Samas on ka risti vastupidiseid arvamusi. Üks naine kirjutab: „Mina ei saa aru, kui elada normaalset elu, kuidas jäädakse lastekaitse hambusse? Ma olen üksikvanemana elanud siin 10 a ja pole isegi näinud ega kuulnud mingit lastekaitset, kuigi peaksin ju kuuluma eriti riskirühma.”

Teine naine kirjutab: „Millisel faktil põhineb väide, et enamus soome sotsiaaltöötajaid on empaatiavõimetud??? Jubedalt tahaks linki vastavale läbiviidud uuringule ja selle tulemustele! Tasub natuke ettevaatlikum selliste väljaütlemistega olla! Saan aru, et on mingi valus kogemus olnud, aga üldistada siiski ei tasu, eriti väites see olevat faktipõhine. See võib tuua veel lisa jama kaela. Parem otsi mõni usaldusväärne vastav ametnik ja uuri, mida saad teha, ole valmis ka oma vigu tunnistama ja otsi nõustamist, koolitust jne… usu inimeste headusesse ja saad isegi head vastu.”

Kolmas naine kirjutab: „Kusjuures väga palju on koolil oma osa. Mu piiga on aspi, autist, st. et ta on erinev teistest. Pidevalt tuli koolist kaebusi, teatati iga plika lause lastekaitsele edasi. Poliis käis üle kuulamas last. Lõpuks, koolide kokkuleppel vahetasime kooli – väiksema ja teadjamate vastu ja voilaa- ei mingeid kaebusi, kõnesid ega muud, sest teatakse, mis on aspi laps. Rahulikum olla, kooli kiidan. On palju tuge, koosolekuid jne. siinpool lastekaitse ei vii lapsi kodunt minema, vaid ulatab abikäe. Peab ikka suur põhjus selleks olema, et lapsed käest ära viidaks.”

Neljas naine kirjutab: „Kodus käidi mul ka. Pikka aega nendega koostööd teinud, mulle ainult kasulik olnud. Kodus nähti, et kõik on korras- lõpetati ruttu asi ära. Muidugi sellevõrra nad olemas, kui ma vajan nõu jne. Keegi ennist mainis- annad sõrme, võtavad käe. Tegelikult päris nii ei ole. Eks see piirkonniti erinev. Seda ma tean, et paljud eesti pered l-kaitsega hädas.”