Soomes on hakatud avameelselt rääkima vanemlusest ja ka sellest, et emaks saamine keerab naiste elu nahka. Paljud naised kahetsevad laste saamist – see on üks põhjuseid, miks sündide arv on Soomes langenud viimase mitme aastasaja madalaimale tasemele.
Jyväskylä ülikoolis on valminud uuring naiste kohta, kes kahetsevad emaks saamist. Paljud naised kurdavad emaks saades väsimust ja jõuetust, aga need tunded ei paista paljudel juhtudel välja. Naised on õppinud oma tegelikke tundeid varjama. Naised ei räägi oma tegelikest tunnetest isegi abikaasale, rääkimata tuttavatest ja oma lastest, vahendab Helsingin Sanomat.
Naised on õppinud kahetsust enda sees hoidma, niisamuti nagu sellega seotud süütunnet ja tunnete varjamisest tekkivat kurnatust.
Soomes on naiste tundeid varem arutatud vauva.fi veebis, kus esitati küsimus: Sina, kes sa oled kahetsenud laste saamist: kas see tunne vähenes laste kasvades? Sellele tuli palju vastuseid. Veebifoorumis avaldatud arvamusi kasutati uuringu tegemisel.
Teadlaste arvates on vaja avameelsemalt rääkida ka emadusega seotud negatiivsetest tunnetest ja sellest, et vanemlus pole alati tunnustust väärt. Avalikes diskussioonides aga välditakse vanemluse negatiivsetest külgedest rääkimist. Põhjus on arusaadav: naisi, kes emaks saamist kahetsevad, nimetatakse vaimselt haigeteks ning neilt tahetakse lapsed ära võtta.
Veebifoorumitest tuli välja ka vastuolu vanemlusega seotud ootuste ja tegelikkuse vahel: vanemlus ei tee inimest õnnelikuks ja pole emotsionaalselt rahuldust pakkuv, vaid see nõuab palju ohverdamist ja loobumist „oma elust” ning paljudest muudest asjadest.
Kahetsevad vanemad igatsevad taga elu enne lapse saamist: oma aega ja ruumi, vaikust ning võimalust spontaanseks eluks.
Paljud vanemad on ära kurnatud, kuna moodi on läinud intensiivne vanemlus, mille kohaselt peab terve elu keerlema laste ümber ning kõige keskmes peab olema lapse areng ja heaolu. Ideaaliks peetakse lastele pühendunud ema, kes on kogu aeg koos lastega: küpsetab, sätib kodu ja läheb koos uisutama. Uuringust tuli välja pidev läheduse nõue, mis on paljude jaoks kurnav.
Varem on Soome rahvastikuliit uurinud samuti emaduse asja ning lapse ja vanemate suhete kaugenemisel on kaks põhjust: vanematele seatud kõrged ootused ning peres esinevad raskused. Erakordselt kõrged ootused tulid välja ka värskes uuringus.
Foorumites kerkisid nö ideaalvanematena esile „liivakastiemmed” ja „kogu hingest armastavad ja ohverdavad süle-emmed”. Emaduse puhul peetakse oluliseks pidevat füüsilist, emotsionaalset ja hingelist kohalolekut lapse juures.
Arvatakse, et kui ema pole piisavalt hea, siis läheb laps hukka ning tal on kehv lapsepõlv.
Kuigi intensiivse emaduse puhul on täheldatud kahjulikku mõju emadele, hoitakse sellest sellegipoolest kiivalt kinni, kuna hirm halvaks emaks tembeldamise ees on suur.
Arvatakse, et intensiivse emadusega antakse lapsele eluks kaasa parimad võimalikud võimalused. Individualistlikus ühiskonnas peetakse vanema kohustuseks varustada laps kõige vajalikuga tuleviku tarbeks.
Üha ebakindlamas maailmas on võtnud vanemad endale kohustuse kaitsta last võimalike ohtude eest. Selle puhul võib vanema enda käitumine muutuda ohtlikuks: kui kiindumussuhe kujuneb „valesti”, võib see lapse elu mõjutada kuni täiskasvanueani välja.
Puuduseid vanemluses peetakse lapse arengu, õpiedukuse, vaimse tervise ja isegi tulevaste inimsuhete mõjutajaks. Kui uudistes räägitakse vägivallast, siis seostatakse seda peresuhete ja lapsepõlvega.
Seetõttu varjavad vanemad kahetsuse tunnet. Juba kahetsusest rääkimine võib tekitada lapsele trauma, mistõttu kannatab lapse tasakaalustatud areng.
Sellises olukorras on emade jaoks lihtsama vastupanu tee mängida „head ema”, mis tähendab pidevat lapsega tegelemist, kuigi see ei pruugi meeldida.
Kui kõik igapäevased otsused mõjutavad vanemate jaoks lapse tulevikku, muutub vanemaks olemine lõpuks väga koormavaks.
Teadlaste arvates on selline lapsekeskne intensiivne emadus emotsionaalselt raske ja majanduslikult väga kulukas. Lapse kõige tähtsaks pidamine on naise jaoks kurnav ning see kaotab naise ja ema enda identiteedi.
Intensiivse emadusega juhindutakse ekspertide ja teadlaste arvamustest, selle on omaks võtnud põhiliselt keskklassi emad. Nad peavad ekspertide arvamust kõige tähtsamaks ja kohandavad end selle järgi.
Miks on intensiivne emadus plahvatuslikult erenenud just 2020ndatel aastatel? Teadlaste arvates on see seotud informatsiooni parema kättesaadavusega. Igaüks pääseb nutitelefonide kaudu ligi infole, kuidas olla hea lapsevanem. Emad võrdlevad teineteist blogides ja sotsiaalmeedias. Seetõttu on ka emadust kahetsevad naised hakanud järgima hea emaduse nõudeid, kuigi nad ei tunne end selles rollis mugavalt.
Paljud naised mõtlevad, et kui nad ei suuda olla head emad, siis nad vähemalt üritavad olla „piisavalt head emad”. Aga isegi selle piisavalt hea emadusega kaasneb palju erinevaid tegevusi. See nõuab kodu korrastamist, kiindumussuhte arendamist ja lapse esikohale seadmist.
Soomes on ka selliseid emasid, kes kahetsevad emaks saamist ja ei püüagi olla head emad. Kahetsust aga kellelegi välja ei näidata, sellest ei räägita isegi lähedastele ja seda hoitakse kiivalt enda teada. Tundeid varjatakse eelkõige laste eest. Kahetsusega kaasneb süütunne ja häbi, et midagi on ära rikutud. Seda tunnet kompenseeritakse püüdega olla võimalikult hea ema.
Seoses aktiivse vanemlusega on kujunenud välja olukord, kus lapse saamise otsus tehakse vaid siis, kui vanemad on nõus seadma lapse huvid enda huvidest ettepoole. Ja et lapse saamine on õigustatud vaid siis, kui ollakse valmis laps endast ettepoole asetama.
Kui lapsed on saadud, siis enam midagi valida pole võimalik ja siis peab seadma lapsed endast ettepoole ja elama kahetsusega. Nüüd huvitab teadlasi, kas ja kuidas on sellise kahetsuse tundega võimalik ära elada.
https://www.hs.fi/elama/art-2000006000499.html
