Soome traumapsühholoog leiab, et Oulu linn praegusest olukorrast iseseisvalt välja ei tule, seda eriti pärast kahtlusaluste seksuaalkuritegude ohvrite arvu suurenemist.
Oulus töötav traumapsühholoog Soili Poijula räägib, et mingit teavitamist, lapsevanematele mõeldud koosolekuid ega noortele suunatud tegevusi pole veel olnud. Vähemalt pole midagi sellist teada, vahendab Yle.
Poijula rõhutab, et ainuüksi fakt, et midagi sellist on toimunud, on paljudele lastele, noortele ja vanematele murettekitav. Osa noori tunneb ohvreid, näiteks käivad nendega ühes koolis.
Poijula väitel ei aita praeguses olukorras tavapärastest abinõudest. Neile, kes tegelevad laste ja vanematega, peaks pakkuma tuge. Tema sõnul oleks vaja ohvritele ja lähedastele pakkuda palju enam teavitust ja tugiteenuseid.
Kuivõrd ohvreid on palju, on see Oulu-suguse linna jaoks suurõnnetus. Ainuüksi Oulu ülikooli haigla ja linna asutuste võimalustest perede, laste ja noorte jaoks ei piisa.
Suurõnnetusest räägitakse tavaliselt siis, kui ohvreid on enam kui kümme. Väikse koha puhul piisab ka väiksemast õnnetusest, kuna sellega tegelemiseks pole piisavalt võimalusi ja vahendeid. Sellises olukorras peaks abi pakutama riigi tasandil, et aidata inimestel selle olukorraga toime tulla.
Sotsiaal- ja terviseministeerium peaks antud olukorras pakkuma katastroofiolukorraga sarnast abi. Poijula väitel tuleks kohapeal moodustada eraldi meeskond nende juhtumitega tegelemiseks. Tähtis pole mitte selle tiimi liikmete arv, vaid teadmised ja oskused. Vaja oleks 5-6 inimest, kel on tugev psühhoteraapia taust ning kes võiksid koolitada teisi inimesi. Lasteaedade ja koolide töötajatel peaks olema teadmised ja oskused, kuidas sellistest asjadest rääkida.
Oulus oleks kohapeal sellised inimesed olemas, aga siis peaks nad oma praeguse töö kõrvale jätma ning see pole alati võimalik. Professionaalne abi on eriti vajalik neile, kes on olnud kuritegude sihtmärgid.
Lapsevanemad peaks omakorda rohkem jälgima, mida lapsed teevad, näiteks sotsiaalmeedias, ja vajadusel noorte tegevust piirama. Vanemad peaks teadma, millega noored tegelevad. Peaks rääkima laste ja noortega ning võtma üles ka keerulisi teemasid. Noored võivad oodatagi seda, et vanemad huvi tunnevad. Võib küsida ka mitmel korral, kui selleks on põhjust.
Kui asjast rääkida, pole midagi kaotada, aga rääkimine peaks olema kontrollitud. Muretsema peaks panema see, kui noored hakkavad omavahel neid asju arutama.
https://yle.fi/uutiset/3-10593365
