Ligi 30 juhtivat kirjanikku ja ajaloolast 21 riigist avadasid appikarje, milles väidavad, et Euroopa on rahvuslike ideede ja populismi tõttu koost lagunemas ning Euroopas valitseb viimase 70 aasta suurim kriis.
Ligi 800 sõnalise dokumendi on koostanud marksistlike vaadetega Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy. Manifest avaldati täna mitmetes väljaannetes üle terve Euroopa, vahendab Daily Mail.
Pöördumise ajendiks olid massilised rahvarahutused Prantsusmaal ja Saksamaal, ent pinged on kuhjumas üle terve Euroopa. Pöördumine on järgmine:
Euroopa idee on hävinemas.
Igalt poolt tuleb kriitikat, solvanguid ja ühise idee hülgamist.
„Aitab Euroopa ehitamisest!” kõlavad karjatused. Selle asemel tuleb üles leida oma ‘rahvuslik hing’! Avastame oma ‘kadunud identiteedi’! Sellist mõtet kannavad populistlikud jõud, mis on mandri üle ujutanud. Vaatamata sellele, et väljendid nagu ‘hing’ ja ’identiteet’ elavad enamasti ainult demagoogide ettekujutuses.
Euroopat ründavad valeprohvetid, kes on vihast joobnud, ja hullunud võimalusest saada tähelepanu. Euroopa on hüljatud kahe suure liitlase poolt, kes eelmisel sajandil päästsid Euroopa enesetapust: üks asub üle väina ja teine Atlandi ookeani taga. Manner on üha rohkem ohustatud Kremli elaniku sekkumisest. Euroopa kui idee on meie silme all laiali lagunemas.
Sellises segases õhustikus toimuvad maikuus Euroopa parlamendi valimised. Kui midagi ei muutu; kui midagi ei muuda seda tõusvat, paistetavat ja järjekindlat suunda; kui ei teki uut vastuseisu vaimu, siis tulevad need valimised õnnetumad kui me oleme eales näinud. Võim läheb lammutajatele. Nende jaoks, kelle jaoks on tähtsad Erasmuse, Dante, Goethe ja Comeniuse pärand, on see suur kaotus. Intelligentsi ja kultuuri poliitika saab löödud. Plahvatuslikult kerkivad esile ksenofoobia ja antisemitism. Meid tabab häving.
Meie, allakirjutanud, keeldume allumast sellisele katastroofi kursile.
Me peame end Euroopa patriootideks (arvatust palju suurem grupp, aga enamasti vaikne ja alistuv), kes saavad aru, mis on kaalul. Kolm neljandikku sajandit pärast fašismi langemist ja 30 aastat pärast Berliini müüri langemist on alanud tsivilisatsiooni uus võitlus.
Me usume suurde ideesse, mille oleme saanud päranduseks, mis meie arvates on võimeline tõstma Euroopa inimesed neist endist ja ajaoost kõrgemale. Me usume, et see on piisavalt vooruslik jõud, mis suudab tõugata eemale totalitarismi märgid, mis kannavad endas musta mineviku vana kurbust. See, mis kaalul keelab meid alla andmast.
Siin on üleskutse liituda uue survega.
Siin on üleskutse tegutsemiseks enne valimisi, kus me keeldume alla andmast Euroopa idee hauakaevajatele.
Siin on soovitus veel kord kanda Euroopa tõrvikut, mis vaatamata oma vigadele, möödalaskmistele ja ajutistele argpükslikele sammudele on iga vaba mehe ja naise majakas siin planeedil.
Meie põlvkond on asjast valesti aru saanud. Nagu Garibaldi jüngrid 19. sajandil, kes kordasid nagu mantrat, et ‘Italia se farà da sè’ (Itaalia teeb endast enda), uskusime me, et kontinent suudab ise endaga toime tulla, ilma selleks vajaliku võitluse või tegevuseta. Me sisestasime endale, et ‘see on ajaloo suund’.
Me peame sellest vanast arusaamast loobuma. Meil pole valikut. Me peame nüüd hakkama võitlema Euroopa idee nimel, kui me ei taha, et see langeb populismi lainete alla.
Vastusammuna rahvuslikele ja identiteedist lähtuvatele rünnakutele peame uuesti leidma oma aktivismi vaimu või nõustuma sellega, et meid ümbritsevad ja alistavad pahameel ning vihkamine. Me peame kiiremas korras lööma häirekella nende hinge ja vaimu põletajate vastu, Pariisist Roomani, vahepeatustega Barcelonas, Dresdenis, Viinis ja Varssavis, nende vastu, kes tahavad visata lõkkesse meie vabadused.
Selles kummalises ‘Euroopa’ alistumises, mis meid ees ootab; sisaldub uus Euroopa eneseteadvuse kriis, mis rebib puruks kõik, mis on muutnud meie ühiskonnad suureks, austusväärseks ja õitsvaks, väljakutse on suurim alates 1930ndatest aastatest: väljakutse liberaalsele demokraatiale ja selle väärtustele.
