Soome seltskonnaajakirja Seura peatoimetaja Erkki Meriluoto tõstatab arvamusloos õigustatud küsimuse, kas Soome aitab pagulasi sisse lastes kõige hädisemaid, või neid, kes esimesena uksele marsivad.
Meriluoto pakub välja, et Soome ei peaks aitama kõiki, vaid varjupaiga poliitika peaks olema selline, et aidatakse kõige raskemas olukorras olevaid inimesi.
Järgneb Meriluoto arvamuslugu:
Olles puhkusel Küprosel Ayia Napa rannas äratas tähelepanu mere ääres väike mälestusmärk. See oli püstitatud kohaliku mehe Neofytos Poullou auks, kuna ta läks päästma hukkuvat turisti 1994. aastal. Tavalisest mehest sai korraga aitaja.
Meie soomlased aitame tavaliselt siis, kui abi palutakse. Tavaliselt pole vaja abi paludagi. Näiteks eelmiste jõulude ajal räägiti heategevuskampaaniate käigus löödud rekorditest.
Jõulukateldesse kukub eurosid, väikse sissetulekuga inimestele ostetakse internetist toitu ja eriti helded on soomlased laste kannatuste peale. Abi saavad korjanduste kaudu anonüümsed, täiesti tundmatud, aga raskes olukorras inimesed.
Tundmatuid abivajajaid on tulnud Soome üha enam välismaalt. Möödunud aastate pagulaskriis on pannud soomlaste abistamise uude olukorda. Kuidas abivajajat kindlaks teha? Abivajajate hulgas on olnud neidki, kes on ise põhjustanud turvatunde vähenemist.
Osa on jäänud süüdi kuritegudes, mille ohvrid on olnud alaealised. Politsei uurib ja kohus mõistab süüdi Soomes toime pandud karistuste eest tavapärasel kombel.
Pilk pöördub siiski seaduste ja poliitikute suunas. Kas Soome ikka abistab kõige hädisemaid, või neid, kes marsivad esimesena uksele? Näiteks Myanmarist Bangladeshi pagenud miljonid rohingyad on kindlasti palju kehvemas olukorras ja nende elud on ohus. Unicefi andmetel sünnib pagulaslaagrites iga päev 60 uut beebit – osa neist vägistamise tagajärjel.
Soome ei saa aidata kõiki maailma hädalisi, mistõttu peaks varjupaigapoliitikas tegema valikuid kõige kehvemas olukorras olevate heaks.
Inimeste omavahelistes läbikäimistes toimub abistamine enamasti probleemideta ja mõlemat osapoolt rahuldavalt.
Igaüks meist saab olla abiks. Iga viies soomlane kannatab üksinduse käes, jõuluajal on asi veel hullem. Üksikute inimestega kontakti hoidmine on samuti abiks.
Ka merre hüpanud Neofytos Poullou teadis, et aitab hädasolijat. Ta maksis aitamise eest lõpuks kõige rängemat hinda. Mälestusmärgi järgi oli ta hukkudes vaid 34-aastane.
”Auttaako Suomi kaikkein hädänalaisimpia – vai niitä, jotka marssivat ensimmäisinä ovelle?”
