Sadu miljoneid inimesi hõlmava andmebaasi analüüs näitas, et geenide osa inimese eluea puhul on tugevasti ülehinnatud. Palju suurem mõju on sellel, kes valitakse omale elukaaslaseks.
Ligi 400 miljoni inimese sugupuu uuring näitas, et geneetika osa inimese eluea pikkuses on alla 10 protsendi. Varem on arvatud, et geenide osakaal inimese eluea pikkuses on 15-30 protsenti.
Uuringu käigus avastati, et ühesugust eluiga ei jaga mitte ainult sugulased, vaid ka elukaaslased. See näitab, et geenidest olulisem on keskkond, samuti elukaaslase valik. Elukaaslase valib inimene enamasti endasarnase taustaga.
Ühtlasi selgus, et eluea puhul määrabki rolli mitte niivõrd geneetika, kui sotsiaal-kultuuriline taust – see on samuti päritav. Seega pole geenid ainsad, mis põlvest põlve edasi antakse ja mis inimese elu mõjutavad.
Enamasti on abielupaaridel sarnane eluiga, kuna vaistlikult valib inimene elukaaslase, kelle eluiga on samasugune. Kuivõrd aga inimene elukaaslast valides geenide sisse ei näe, siis on tõenäoliselt valikud põhjused mujal: selleks on inimese taust.
Kui teadlased olid geneetika ja muu tausta sõltuvuse elueast läbi arvutanud, siis jõudsid nad järeldusele, et geenidest sõltub inimese eluiga vaid 7 protsenti, võibolla isegi vähem. Ehk siis: inimese elu pikkus sõltub geenidest palju vähem kui seni arvatud.
Family tree of 400 million people shows genetics has limited influence on longevity
