Ületöötamine ja sellest tingitud kurnatus on soome kultuuris suuremal või vähemal määral kollektiivselt heaks kiidetud olukord ja isegi omaette väärtus, leiab terapeut ja kirjanik Tommy Hellsten.
Elukiirus näitab ära, kui väärtuslik, tähtis ja armastatud inimene on. Kui sul pole kiire, siis pole sa keegi. Selles lõksus elame me kõik, räägib Hellsten.
Üks ere näide kurnatusega seotud probleemidest tuli ilmsiks läinud nädalal, kui Soome roheliste peasekretär Touko Aalto andis ootamatult teada, et lahkub pikaajalise depressiooni tõttu oma ametikohalt, vahendab Helsingin Sanomat.
Aalto tunnistas, et proovis kõiki võimalusi, aga depressioonist tekkinud kurnatus viis lõpuks töövõime. Hellsten väidab nüüd, et Aalto probleem on laiemalt terve Soome ühiskonna probleem.
„Me tahame sõita Rooma, aga istume Moskva rongis. See, kes teab, et istume vales rongis ei julge seda välja öelda ja tukastab,” räägib Hellsten. Sarnases unes on Hellsteni väitel kogu Soome tööelu.
Tüüpiline on Hellsteni väitel see, et kurnatus ja masendus tabavad ühiskonnas neid inimesi, kel on tähtsad ülesanded ja oluline roll. Tüüpiline ongi see, et kui töö on põnev, siis tõmbab see endaga kaasa ja inimene kaotab iseenda. Inimene andub tööle ja teeb seda oma tervise arvelt. Sellisel juhul inimene enam oma väsimust ei tunnista.
Väsimus aga koguneb, muutub raskemaks ja mõjutab inimest tervikuna. Isegi kui magad, siis enam ei taastu. See viibki lõpuks kurnatuseni.
Kurnatust eristab väsimusest see, et see on psüühiline seisund, samas kui väsimus on füüsiline seisund.
Aalto puhul hämmastab Hellsteni see, kui šokeeritud olid inimesed tema olukorrast. Kas siis keegi tema ümber enne midagi tõesti tähele ei pannud?
Hellsteni sõnul ei märgata kurnatust teiste puhul seetõttu, et siis peaks ka enda puhul probleeme tunnistama. Peaks olema nii, et ümbritsevad inimesed ütlevad, et võta nüüd hoogu maha. Selline arusaamine tuleb aga teadlikkuse kaudu.
Depressiooni põhjustab Hellsteni sõnul armastuse puudumine iseenda suhtes. Inimene on kaotanud võime ennast hoida ja hellitada, endast hoolida. Kui inimene on samal ajal kurnatud, siis muutub endast hoolimine veelgi raskemaks. Kurnatud inimene ei suuda enam piire seada. See viib üha suurema iseenda hülgamiseni.
Seda võib Hellsteni sõnul ette kujutada nii, et inimene seisab oma elu ukse ees ja koputab. Ta tahab sisse minna, aga keegi on ees ja ütleb, et enam ei mahu sisse, sest elu on juba kõike muud täis. Lõpuks lamab inimene ainult voodis ja ei pääse enam välja.
Depressiooniga kaasnevad Hellsteni väitel füsioloogilised ja neuroloogilised muutused, millest toibumine on pikk protsess ja vajab professionaalide abi.
Millised on ohu märgid? Peamine ohu märk on see, kui inimene oma probleeme ei tunnista. Nähtus on samasugune nagu narkosõltuvuse puhul: inimene ei tunne, et on haige. Ta jätkab peatumata. Inimene satub allakäiguspiraali, kus kaotab kontakti iseendaga.
See viib teise tunnuseni, milleks on vaid ühele asjale keskendunud monomaaniline elu. Inimene teeb kogu aeg ühte ja sama asja, kuni sureb selle otsa. Millegi muu jaoks enam energiat ei jätku. Ei käi väljas, ei tegele hobidega, ei jaksa olla kontaktis lähedastega. Lõpuks pole inimene enam nõus isegi magama või patoloogiline ärevus takistab uinumist.
Kolmas kurnatuse märk on see, et intensiivsus korvab intiimsuse. Inimene elab pidevas ärevusseisundis, mistõttu pole enam võimeline läheduseks, kuna pole tegelikult kohal. Inimene vaid teeb ja saavutab, aga teiste inimestega kontakt kaob.
Neljas tunnus on see, et heade tegude asemele tulevad head mõtted. Inimene lubab endale, et homme hakkab tegelema oma tervise, lähedaste ja sõpradega. Või siis vähemalt puhkuse ajal, või pensionile jäädes. Inimene hakkab ette kujutama, et need mõtted ongi teod. Et polegi vaja midagi teha kohe nüüd, kuna need head mõtted saavad teoks kunagi tulevikus.
See näitab, et inimene vajub üha sügavamale auku ja pole võimeline ennast enam ise aitama. Hellsteni sõnul tunneb ta hästi kurnatust ja depressiooni, kuna on seda ise põdenud ja selle üle elanud. Hellsteni väitel püüdis ta ise samuti pikka aega oma väärtust tõsta saavutustega. Ta ise väidab, et motiiv oli vähemalt väärtuslik. Hellsten sai depressioonist võitu ainult tänu aastaid kestnud teraapiale.
Tänu ravile on Hellstenil tervem suhe iseendaga ja ta ei tee enam kunagi midagi enda arvelt. Ta ei lähe enam sellega kaasa. Hellsten töötas oma kogemuse põhjal välja programmi, mille abil on võimalik välja selgitada kurnatuse põhjuseid.
Hellsten tunnistab samas, et kurnatus ja depressioon on eluterved reaktsioonid. Nende abil jõuab inimesele kohale, et midagi on valesti. Touko Aaltole ja teistele temaga samas olukorras olevatele inimestele ütleb Hellsten, et selles pole midagi häbeneda. Häbi toob inimesele halva enesetunde. Häbenemise asemel tuleks õppida isend ja teisi inimesi mõistma.
Kurnatus ja depressioon on halvad asjad, aga nende kaudu saab õppida, kuigi läbi karmi katsumuse, et iseennast ei tohi unustada.
Kui asjale läheneda süvitsi, siis jõuame üldinimlike küsimusteni: Kas inimene otsib armastust vaid väljastpoolt, kas ta otsib heakskiitu ainult väljastpoolt, või leiab seda iseenda seest.
Kui asjade üle sügavamalt mõelda, võib sündida uus teadmine, näiteks see, et istud vales rongis ja peaks rongi vahetama. Et võid jõuda ka tegelikult Rooma, selle asemel, et vale rongiga Moskvasse sõita.
https://www.hs.fi/hyvinvointi/art-2000005880623.html
