Maailmas võib puhkeda uus suur ja laastav gripiepideemia, kui täidetud on kolm tingimust. Sada aastat tagasi tappis gripp kümneid miljoneid inimesi mõne aastaga.

Tegemist oli nn hispaania gripiga, mis oli tegelikult linnugripp. Praegu levib Hiina kanafarmides kaks viiruse tüve, mis on inimesele isegi ohtlikumad, vahendab Yle.

Esimese maailmasõja aastatel tappis gripp rohkem inimesi kui sõda ise. Väidetakse koguni, et haigus muutis otsustavalt sõja käiku. Sada aastat tagasi möllanud hispaania grippi iseloomustas rõhumistunne rinnus, verine ja sage oksendamine ning märkimisväärne südametegevuse kahjustumine.

Hispaania gripp käis mööda maailma nelja lainena. See ei jätnud maailmas vahele isegi kõige kaugemaid saari, kui see lõpuks 1920. aastal taandus. Täpselt 100 aastat tagasi, 1918. aasta septembrist novembrini rappis maailma kõige laastavam laine.

Hispaania gripi viirus pole kuhugi kadunud – see elab edasi laborites ja aeg-ajalt täheldatakse haigestumisi.

Helsingi ülikooli viroloogiaprofessori Kalle Saksela väitel ei suuda maailma laastanud hispaania gripp ega selle sugulased enam niimoodi inimkonda üllatada. Inimese organism suudab haigusele paremini vastu panna.

Hispaania gripi järgsed epideemiad on olnud jälle selle esimesega ühel või teisel moel seotud – igas viiruses on osake hispaania gripi viirust. Viirus käis maailmas üle nii inimeste kui sigade populatsioonist.

Järgnev suur epideemia võib maailma tabada siis, kui inimese immuunsus on ühel või teisel põhjusel nõrk – see oli üks kolmest eeldusest, miks oli hispaania gripp nii laastav. Kui praegu tabaks maailma selline haigus, tähendaks see 150 miljonit hukkunut.

Soome, mis esimeses ilmasõjas ei osalenud, jõudis hispaania gripp alles 1920. aastal. Haigestus iga neljas soomlane. Hukkunute arv oli 17 000-25 000. Eriti laastav oli haigus kodusõja vangidele, kellest väga paljud surid.

Toona haigestus hispaania grippi maailmas iga kolmas inimene, kokku pool miljardit. Arvatavalt suri kokku ligi 50 miljonit inimest. Terved külad jäid pärast haiguse laastamistööd tühjaks.

Nii nagu praegugi tihti gripi puhul, järgnes haigestumisele bakterite põhjustatud kopsupõletik. See oli ka peamine surma põhjus. Kõige rohkem inimesi hukkus Vaikses ookeanis asuval Samoa saarel – iga viies elanik. Haigus räsis ka Ameerika põliselanikke.

Soomes levis haigus põhiliselt inimeste kogunemiskohtades nagu turud ja jumalateenistused. Neis avalikes kohtades käinud inimeste kaudu levis haigus ka väiksematesse kohtadesse.

Hispaania grippi põhjustas A-gripi alatüüp H1N1. Selle viiruse järglase on läbi põdenud need, kes haigestusid 2009. aastal seagrippi. A-grippi on tuvastatud paljudel lindudel, kaasa arvatud Soomes. Rändlinnud levitavad viirust, aga ise ei haigestu.

Kodulindudele aga on A-gripp tappev ja on pannud maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO häirekellad helisema. Seal, kus inimesed ja koduloomad kokku puutuvad, on oht ka inimeste nakatumiseks.

Praegu poel veel täpselt teada, kust hispaania gripp alguse sai, aga arvatakse, et see oli algselt lindudel esinenud haigus.

Pärast hispaania grippi on maailmast üle käinud kaks suurt epideemiat – aasia gripp 1957. aastal ja hongkongi gripp 1968. aastal. Kumbki neist polnud nii laastav kui hispaania gripp, kuna täidetud polnud esimene eeldus – haigused polnud inimese immuunsüsteemile täiesti võõrad. Haigusel oli lindudele omaseid tunnuseid, aga nad polnud inimese jaoks täiesti uued.

Praegu aga tekitavad teadlastes kõige rohkem hirmu Hiina kanalates levivad A-gripi kaks uut alatüüpi. Nad on nakatanud inimesi aastaid ja haigestunute arv kasvab. Nende nimetused on H5N1 ja H7N9. Tuhandeid inimesi on juba surnud. Viirused on väga ohtlikud, kuna surevad pooled nakatunutest. H5N1 ja H7N9 täidavad üle pika aja epideemia esimese eelduse – inimesel pole nende suhtes välja kujunenud immuunsust.

Teine eeldus on uute viiruste puhul samuti täidetud – viiruste põhjustatud haigus peab olema raske. H5N1 ja H7N9 on tapvamad kui hispaania gripp.

Kolmandat eeldust pole H5N1 ja H7N9 veel täitnud – epideemiat ei puhke, kui haigus kandub üle ainult loomadelt inimesele, mitte inimeselt inimesele. Ent on ainult aja küsimus, millal tekkivad mutatsioonid, mis hõlbustavad haiguse kandumist inimeselt inimesele.

Eriti kiiresti võib viirus muteeruda, kui inimeste A-grippi põdev inimene nakatub samal ajal linnult saadud A-gripiga. Ühes rakus kokku sattudes võivad viirused omavahel infot vahetada. Uuel mutantviirusel oleks siis mõlema viiruse kõige halvemad küljed. Tõenäosus on väike, aga Hiinas ja mujal, kus inimesed puutuvad kodulindudega palju kokku, on selline võimalus üha suurem.

Aastal 2009. puhkenud ja sigadelt alguse saanud epideemia käigus suri hinnanguliselt 200 000 inimest. Epideemiale pandi piir vaktsineerimisega ning bakteriaalset põletikku raviti antibiootikumidega. Toonane gripp ei osutunud nii ohtlikuks kui arvati, kuna see polnud inimese organismile täiesti tundmatu.

Iga-aastased gripilained põhjustavad praegugi palju pahandust. Näiteks Soomes suri eelmisel hooajal gripi tagajärjel hinnanguliselt 1000 inimest. Vaatamata antibiootikumidele põhjustas gripp raskekujulist kopsupõletikku nõrga tervisega inimestel.

Kuidas ja kust tuli hispaania gripp? Praegu on teada, et nimetus tuli Hispaaniast, kuna haigus avastati kõigepealt Hispaanias. Tegelikkuses levis haigus juba mujalgi Euroopas, aga sõja tõttu kehtis karm tsensuur ning haiguse kohta levis vähe infot. Hispaania, kuhu haigus jõudis Prantsusmaalt, ise sõjas polnud.

Hispaania gripi õigem nimetus oleks hiina või ameerika gripp. Osa asjatundjaid on arvamusel, et ohtlik mutatsioon sai alguse Hiinast. Seal jäi aga haigus märkamata ja edasi levis see USA-sse. Esimest korda mainiti haigust USA-s Kansases. Esimene patsientki on teada: Funstoni väeosa köögis töötanud sõdur Albert Gitchell. Ta kaebas 1918. aasta märtsikuus palaviku, kurguvalu ja väsimuse üle. Vaid mõni tund hiljem olid samad nähud enam kui sajal sõduril.

Albert Gitchell tervenes ja elas enam kui 70-aastaseks. Gripi hilisemad lained olid aga karmimad ja paljud tema sõjaväekaaslased eluga ei pääsenud. Nad olid kõik noored ja terved mehed – mingil seletamatul põhjusel ründas hispaania gripp just terveid inimesi vanuses 20-40.

Tavaliselt on viirused kõige ohtlikumad väikelastele, vanuritele ja kroonilisi haigusi põdevatele inimestele. Hispaania gripi suurem levik noorte ja tervete inimeste hulgas näitab, et alati ei pruugi haigestuda kõige nõrgemad. Hispaania gripi puhul kulus esimestest haigusnähtudest kuni surmani teinekord ainult mõni tund. Hommikul tööle läinud inimene ei pruukinud õhtul enam elusana koju naasta.

Hispaania gripi puhul polnud abi ka tavapärastest nõuannetest, et püsige kodus ja puhake. Lõpuks võeti tarvitusele karmid abinõud: kõik sõjaväelised kogunemised lõpetati, koolid pandi kinni, teatrites polnud enam etendusi ja spordimängud olid keelatud. Mõned kohas hakati rongides inimesi kontrollima. Kuivõrd surmajuhtumeid oli palju, levis haigus ka matustel. Seetõttu maeti inimesed maha väikses ringis. Matmisteks ei jätkunud piisavalt kirste.

USA-st levis haigus Euroopasse kiiresti 1919. aasta algul, kui USA-st saadeti üle Atlandi üle 200 000 sõjaväelase. Euroopas tol ajal käinud maailmasõja üksustes levis haigus kulutulena. Kui sõda lõppes, siis oli paljude jaoks rõõm üürike – pärast seda kui inimesed tulid tänavatele juubeldama, said nad haiguse ning surid. Pärast epideemia lõppu kulus veel kümmekond aastat, enne kui avastati, et tegemist oli viirusega. Varem oli haiguse leviku põhjuseks peetud bakterit. Uuringu tulemused avaldati 1933. aastal ajakirjas Lancet.

Pärast uuringut tuli ka välja, kust haigus oli alguse saanud. See jõudis ühte Alaska pärismaalaste inuiitide 80 elanikuga Brevigi külla 100 aastat tagasi 1917. aasta novembris. Külas jäi ellu vaid 8 inimest, kõik ülejäänud maandusid jäisesse hauda. Ühendriikide teaduskeskusel CDC õnnestus algne viirus üles leida ja ellu äratada. Selle kohta ilmus artikkel 2005. aastal ajakirjas Nature.

Pärast seda on kriitikud avaldanud arvamust, et mis siis saab, kui viirus sattub valedesse kätesse. Soome viroloogiaprofessori Kalle Saksela väitel pole muretsemiseks põhjust, sest see viirus enam inimkonda ei üllata. Liiati on sarnased viirused hiljem juba levinud. Näiteks 1977. aastal levinud moskva ehk vene gripp oli hispaania gripile väga sarnane. Looduses poleks haigus nii pikka perioodi üle elanud. Professor Saksela on arvamusel, et tõenäoliselt pääses see välja mõnest laboratooriumist. See võis olla mõni ebaõnnestunud vaktsineerimine või oli mõeldud biorelvana. Moskva viirus levis samuti üle maailma ja oli tavalistest viiruspuhangutest raskem.

Seega on karmi epideemia retsept järgmine:

1. Inimesel pole viiruse vastu välja kujunenud immuunsust

2. Viirus põhjustab inimese organismis raske haiguse

3. Viirus levib kiiresti ühelt inimeselt teisele

Kui kõik kolm tingimust on täidetud, siis on inimkond probleemi ees, leiab professor Saksela.

Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO arvas 2009. aastal, et kõik need tingimused on täidetud ja seetõttu järgneb A(H1N1) ehk nn seagripi epideemia. Inimesi hakati massiliselt vaktsineerima, aga vaktsiinid lõppesid otsa. Seetõttu toodeti osa vaktsiine „üle jala”, kasutati toimeainet adjuvanti, mida seal tavaliselt ei kasutata ja see põhjustas inimestel narkolepsia juhtumeid.

Kuigi seagripi vaktsiinid aitasid säästa inimelusid, oli neid, kes said omale eluaegse tervisekahjustuse. Viimasel ajal on püütud teha vaktsiine, mis on ühelt poolt tõhusad ja teiselt poolt kõrvalnähtusid ei põhjusta.

https://yle.fi/uutiset/3-10464642