Soome poisile määrati vale ravi ja ta sattus aastateks vaimuhaiglasse. Seal nägi ta igasugu koledusi, kuidas haigeid lapsi vaiba sisse keeratakse või nööri otsa aheldatakse.

9-aastane soome poiss oli muidu terve, aga koolis aktiivne. Õpetajate pealekäimisel hakati tal ravima ärevushäiret ADHD ning määrati ravimid. Pärast ravimi võtmist tekkisid poisil tõmblused. Ta viidi vaimuhaiglasse.

Ainult ühest tabletist piisas, et poisil tekitada vaimne häire, mis eraldas ta aastateks ühiskonnast haiglaseinte vahele. Sellest sai terve pere jaoks paras katsumus, vahendab Yle.

Soome poiss Jere viibis kokku kuues vaimuhaiglas, igal pool kasutati tema peal vägivalda. Seetõttu tahab Jere oma loo ära rääkida.

„Tahan, et kõik teaksid, mida see tähendab. Tahtlik ärritamine ja sellele järgnevad lubamatud karistused. Lastesse peaks paremini suhtuma,” märgib ta.

Jere-suguseid lapsi on üle Soome väga palju.

Soome rahvaesindajatele tuleb nii patsientidelt endilt kui nende vanematel igal aastal sadu avaldusi vaimuhaiglates toimuva ülekohtu kohta. Nende asutuste hulka kuuluvad psühhiaatriahaiglate osakonnad, lastekodud ja internaatkoolid. Probleemsed lapsed liiguvad tavaliselt nende asutuste vahel.

Need, kes abipalvetega kuhugi pöörduvad, on vaid jäämäe veepealne osa. Tegelikkuses on selliseid juhtumeid palju rohkem. Õiguskantsler on viimastel aastatel korraldanud reide kümnetesse asutustesse, kuna kahtlusi on väga palju. Pea igal pool tulid välja probleemid.

Laste väärkohtlemine on asutustes tavaline, see puudutab ka arengupeetusega ja vaimse tervise probleemidega lapsi.

Väärkohtlemise tuvastamiseks on asutustesse korraldatud üllatusreide. See on muutnud näiteks ühe asutuse rutiine, kus varem keerati agressiivseid lapsi ja noorukeid vaiba sisse. Asutuses oli selle tarbeks kasutusel eraldi vaip.

Arengupeetusega laste hooldekodus selgus, et pea kõigi laste liikumisvabadust oli ebaseaduslikult piiratud. Asutuse uksed hoiti lukus ja reiside ajal kasutati ilma vajaduseta liigseid turvavöid. Ühte last hoiti kinni nööri otsas, mida laps ise ära võtta ei saanud. Lubamatud tegevused olid kestnud mitu aastat.

Lisaks sellele olid asutused kehtestanud mitmeid reegleid, mis piirasid laste liikumist või kohtumist lähedastega.

Asutuste töötajad sekkusid asjadesse, mis neisse ei puutu. Näiteks soovis üks asutuses olev noor tüdruk omale antibeebipille. Töötajad tahtsid teada, miks tüdrukul seda vaja on ja pressisid end arsti juurde kaasa. Seda aga ei tohi teha.

On olnud juhtumeid, kus patsientide kohta pannakse kirja vale infot ja tehakse selle põhjal valesid otsuseid. Nii juhtus ka Jere, muidu terve poisiga, kellele valeandmete alusel määrati vale ravi ja mis poisi elu aastateks pea peale keeras.

Jere räägib, et asutuses olles ta vaid istus oma toas ja nuttis päevad läbi. Talle oli räägitud, et hooldeasutus on tore koht, kus saab koolis käia. See kõik oli puhas vale. Jere ei pääsenud kooli 5 kuud.

Jere perele oli suur löök see, kui poiss ei pääsenud koju isegi jõulude ajal. Jere arvates olid kõik hooldetöötajad vihased ja külmad.

Jere hakkas avaldama meelt ja ei allunud enam asutuse korraldustele. Kui ta emale helistas, siis ainult nuttis.

Jere rääkis emale, kuidas hooldajad väänavad valusalt tema käsi selja taha. Ema oli hämmingus. Talle räägiti selle peale, et lapsed mõtlevad ise asju välja. Kui ema läks poega vaatama, nägi ta siniseks pekstud last.

Poisi kaelal ja kätel olid verevalumid. Käevarrel olid põletusarmid. Asi algas sellest, et Jere keeldus oma tuppa minemast. Üks meeshooldaja oli ta vägisi sinna viinud, aga poiss rääkis, et ei taha seal olla. Pärast seda oli hooldaja pannud ukse kinni ning surunud lapse rinnust kinni võttes vastu kappi. Pärast seda hakkas ta poisi pead vastu seina peksma.

Jere paberites on märgitud, et hooldaja saatis poisi tuppa, aga ülejäänud asjad on poiss ise välja mõelnud. Lõpuks ei võetud isegi enam poisi ema kuulda, kes olevat „jahunud kogu aeg sama juttu”, mistõttu katkestati asutuses emaga peetud kõne.

Üks arst kahtlustas asutuses lapse väärkohtlemist, aga hiljem see arvamus kadus ära. Emale öeldi, et sellist asja pole kunagi olnud. Pärast seda, kui asi läks suure kella külge, helistas asutuse juhataja emale, et asjas on algatud sisekontrolli juurdlus ning hiljem kaks töötajat vallandati.

Teised hooldajad olid rääkinud emale, et poissi koheldi väga halvasti. Poiss oli olnud põlvili ja teda peksti põlvega selga.

Niuvanniemi psühhiaatriahaigla peaarst Eila Tiihonen räägib Jere juhtumit kommenteerides, et sellistes asutustes võib kõike ette tulla.

Paljud vägivalla juhtumid aga ei tule kunagi välja, kuna lapsed ja noored ei tea oma õigusi. Juhtumite tuvastamist piirab aga kontrollivõimaluste nappus.

Väärkohtlemise peale on raske kuhugi kaevata, sest kirjalikke tõendeid pole. Vägivald pole ainus väärkohtlemise viis – näiteks Jere tundis nälga kõigis 6 asutuses, kus ta viibis. Toitu oli vähe ja see oli ühekülgne. Samal ajal aga hooldajad tellisid omale söögiks pitsat. Kui midagi head oli söögiks, siis võis sellest ühe terava märkuse pärast ilma jääda. Sellised karistused olid tavalised.

Jere pere tõi nälgivale pojale kodust toitu ja maiustusi. Seda aga samuti piirati, põhjendusega, et see takistab ravimist. Isegi köhakomme ei tohtinud tuua.

Pere nõudis paremat toitlustust ja rohkem hakati toitu andma alles siis, kui poisi verenäitajad halvenesid.

Lisaks Jerele on Soomes palju selliseid juhtumeid. On olnud juhtumeid, kus lisaks valeandmetele on hooldeasutustes tõendeid hävitatud. Näiteks Kouvolas asuvas Sippola internaatkoolis võeti 12-aastaselt Espoo tüdrukult Miialt telefon ära, kuna selle kasutamine oli keelatud. Tüdruk ei tahtnud seda ära anda ja tema peal kasutati vägivalda. Sündmus jäi internaatkooli valvekaamerale, kust see otsustati kustutada.

Hiljem väitis internaatkooli juhtkond, et videot pole alles, kuna selle säilitamiseks ei nähtud vajadust.

Miia viidi koolist Kymenlaakso psühhiaatriahaiglasse. Sealt kooli tagasi tulles keeldus tüdruk samuti telefoni ära andmast, mistõttu ta pandi eraldi ruumi, kus tal kästi riided seljast võtta. Hiljem väitis kool, et midagi sellist pole olnud. Seaduse järgi tohib Soomes last lahti riietada ainult narkootikumide või selliste esemete otsimiseks, millega võib endale või teisele viga teha.

Miia isa kaebas asja kohtusse ja kohus otsustas, et asutusel polnud õigust telefoni ära võtta. Lahti riietamise kohta kohus otsust ei teinud, kuna läbiotsimise peale ei saa kohtusse kaevata.

Soome hooldeasutustes on lahtiriietamised asjatundjate väitel tavalised, kuigi seaduse järgi keelatud. Seda võtet kasutatakse, sest läbiotsimisi kohtusse kaevata ei saa.

Lapsed on rääkinud, et neid on kästud lahti riietuda juhendajate ees seistes. Lapsed peavad sellist asja alandavaks.

Soomes on palju selliseid juhtumeid, kus lapsele määratakse psüühiline ravi pelgalt ühe telefonikõne põhjal. Sellega kaasneb palju allutamist ja väärkohtlemist. Seda kõike püütakse Soomes kinni mätsida, et midagi avalikkuse ette ei jõuaks. Lapsi eraldatase ja ärritatakase. Kui midagi säärast kodus toimuks, oleks see alus laste äravõtmiseks.

Probleem on Soomes selles, et lapsi hooldeasutustesse suunavad omavalitsused ei tunneta oma vastutust. Tavaliselt on ainsad, kes laste eest seisavad nende emad ja isad. Kriitika puhul vaikitakse kõik maha. Süüdistatakse isegi vanemaid vaimuhäiretes ja piiratakse nende suhtlust lastega. See on võimu kuritarvitamine, mille vastu lapsevanemad on jõuetud. Lastekaitseseadus peaks selliseid olukordi välistama, aga midagi sellist pole juhtunud. Perede ja noorte õigused on piiratud ja sotsiaalametkondade võimu pidevalt suurendatud.

Soomes ei saada aru, et lapse äravõtmine on ajutine meede ning pered tuleks kokku viia. Selleks tuleb aga kogu süsteem pea peale pöörata.

Soome lastekaitsevolinik Tuomas Kurttila väidab, et sotsiaal- ja terviseministeerium ning vastutavad ministrid pole internaatkoolides viibivate laste olukorrale piisavalt tähelepanu pööranud. Kurttila tegi ettepaneku lapsed üle kuulata. Sellele ettepanekule pole veel vastust tulnud.

Jere on nüüd 16-aastane. Ta on asutustes toimunud vintsutuste tagajärjel täiesti läbi. tal on raskused õppimisega. Kodus on ta saanud olla veidi üle aasta. Poiss võiks olla internaatkodus, aga seal ta olla ei taha – ta tahab teha tagasi kõik need aastad, mil teda hoiti kodust eemal.

Jere räägib nüüd, et probleemid tervisega tekkisid siis, kui talle pandi rohud peale. Pärast seda muutus ta väsinuks ja loiuks. Väiksest peale jutte kirjutanud poiss ei suuda enam pliiatsitki käes hoida. Ta suudab näidata vaid lapsena kirjutatud jutte. Oma viimase jutu kirjutas ta vahetult enne pikemaks ajaks raviasutusse saatmist – ta oli siis 11-aastane.

https://yle.fi/uutiset/3-10400366