Soomes on üha rohkem kodutuid naisi ja tänavale sattunud naised on üha nooremad.

Naiste kodutusega on enamasti seotud seksuaalne ärakasutamine ja enesemääramisõiguse kaotus.

Soome väljaanne Helsingin Sanomat kirjutab 18-aastasest soomlannast Roosast, kes jäi kodutuks läinud talvel, kui tarvitas palju rahusteid, Subutexi ja amfetamiini. Kodutu naine kartis kõige rohkem ööde pärast – et ta satub vägivalla või seksuaalse ärakasutamise ohvriks.

Naine räägib, et tahtis vaid rahus magada ja korralikult süüa. Et tal oleks oma turvaline koht, kuhu ta saaks kutsuda tuttavaid inimesi või olla üksi. Roosa oli üks kodututest naistest.

Kuigi Soomes kodutute arv kogu aeg väheneb, siis naiste osakaal kodutute hulgas tõuseb. Möödunud, 2017. aastal oli Soomes hinnanguliselt 1540 kodutut üksi elavat naist. Kõigist Soome ligi 7000 kodutust oli naisi ligikaudu neljandik. Neist alla kolmandiku on pikaajalised kodutud.

Lisaks üksi elavatele naistele on Soomes ligi 200 kodutut peret või abielupaari, kellest valdav enamus on samuti naised.

Kodutute täpset arvu on raske kindlaks teha, sest osalt on tegemist varjatud nähtusega.

Veel 1980ndatel oli Soome tänavatel palju kodutuid, aga vähesed neist veetsid öö tänaval. Enamust neist magasid sugulaste või tuttavate juures ning liikusid pidevalt ühest kohast teise.

Kuigi Soomes on kodutute arv vähenemas, näeb tänaval kodutuid naisi üha rohkem. Nii vähemalt räägivad asjatundjad, kes tegelevad narkomaanidega. Paljud kodutud naised on nagu Roosa: kes süstivad narkootikume. Paljudel on eri probleemid kuhjunud.

Soome sotsiaal- ja terviseministeeriumi sotsiaaltöötajad tegutsevad aktiivselt tänaval ja otsivad kõige raskemas olukorras inimesi, et neid aidata. Elu tänaval pole meelakkumine, kuna iga päev on üks ja sama mure: kust saada ainet, kus seda saaks süstida, kust saab toitu ja kuhu saaks pikali visata.

Väga tihti on Roosa pidanud magama trepikodades või avalike tualettide põrandal.

Noorte kodutusel on tihti sügavad probleemid nagu korduvad traumaatilised kogemused ja väärkohtlemine – seda olenemata sotsiaalmajanduslikust taustast. Paljude elus on olnud puudus turvalisest täiskasvanust.

Traumad puudutavad mõlemat osapoolt, aga naisi mõjutavad seksuaalne vägivald ja ärakasutamine rohkem. Tagajärjeks on naiselikkuse ja enesehinnangu kadumine.

Naiste puhul käivad kodutusega kaasas sageli vaimse tervise probleemid ja tõrjutuse tunne. Inimesed ei suuda oma asju ajada ühiskonnas vastuvõetaval moel ning üürid jäävad maksmata. Kõiki kodutuid seob suur turvatunde puudus ja üksindus.

Roosa vanemad olid lahutatud ja ta elas kordamööda mõlema vanema juures. Alkohoolikust ema ei saanud aga hakkama teismelise tütrega, kes tarvitas narkootikume ja jooksis kodust ära. Isa juures ei saanud ka olla, sest suhted isa uue naisega olid halvad ning lõpuks katkes kontakt isaga täielikult.

Sealt algas allakäik. Veidi enne täisealiseks saamist sai Roosa omale enda kodu, aga seda ei olnud kauaks: Roosa korterist leiti süstlaid. Reeglid olid karmid, Roosa oleks pidanud end muutma, aga ta polnud selleks võimeline.

Pärast korterist välja tõstmist oli Roosa päris üksi. Kogu aeg pidi mõtlema, kus olla järgmine öö ja kuhu jätta oma asjad hoiule. Järgnevad kuud möödusid trepikodades, ühiselamutes ja „heatahtlike” meeste diivanitel. Külmad talveööd möödusid bussijaamades ja avalike tualettide põrandal.

Kõigi kodutute lood pole nii karmid. Kodutuks võib jääda mõne elumuutuse, näiteks abielulahutuse, lähedase surma või enda haiguse tõttu. Noorte puhul põhjustavad kodutust korterite kõrge hind, rahaprobleemid ja kiirlaenude võtmine. Kui inimene satub võlglaste nimekirja, siis pole enam lihtne eluaset leida.

Naiste kodutust peetakse raskemaks kui meeste oma, aga seda teemat on veel vähe uuritud. Paljud kodututele suunatud teenused on suunatud meestele, kuna naisi pole piisavalt märgatud.

Paljud naised väldivad sotsiaalmajasid, kuna seal on põhiliselt mehed ja naised kardavad sattuda ärakasutamise, vägivalla või tüütamise ohvriks. Tunnete tasemel on naisele kodu tähtsam, seda näiteks kaunistamise sisukohalt.

Paljud kodutud tunnevad end elus saamatu ja läbikukkununa, mistõttu nende enesehinnangu taastamine võtab aega. Naised kasutavad hakkama saamiseks eri rolle: mõne jaoks on tähtis olla seltskonnas tegija, teised jälle peavad tähtsaks seksuaalelu. Paljud naised maksavad öömaja eest seksiga. Osal juhtudel on naine nõus isegi vägivaldse partneriga, et mitte tänavale sattuda. Paljudel kodutute puhul on väärkohtlemisest ja vägivallast saanud norm. Mõned põhjendavad, et kuni elukaaslane pole rusikaga löönud, seni pole ta vägivaldne.

Roosa langes esimest korda vägistamise ohvriks juba põhikooli ajal. Ta siiski tunnistab, et pole vabatahtlikult kunagi öömaja eest seksi pakkunud. Ta põhjendab, et ei taha oma keha narkootikumide kõrval muul moel kahjustada lasta.

Roosa armastab olla rohkem omaette, ta ei kuulunud teiste seltskonda juba kooliajal. Kui teistel olid sügisel uued jalatsid ja koolikotid, siis temal olid vanad kulunud asjad. Sõpru polnud tal kunagi palju ja teda hakati kiusama. Tänaval tunneb ta end samuti ebaturvaliselt – ta on hirmul, et keegi selja tagant ründab.

Teiste kodutute ja narkomaanide hulgas tunneb Roosa end koduselt. Seal ei tunne ta, et erineb ülejäänutest. Sellele vaatamata tahaks Roosa narkosõltuvusest vabaneda.

Lõpuks kohtus Roosa Helsingi reudteejaama juures sotsiaaltöötajatega, kes jätsid oma numbri. Roosa võttis nendega ühendust ja talle pakuti pool aastat tagasi oma korterit. Nüüd tunneb Roosa esimest korda, et tal on kodu. Tal on olnud varem korterid, aga mitte kodu.

Pärast oma kodu saamist on asjad liikunud paremuse poole, aga vanad traumad ei kao kergesti. Hommikuti on raske ärgata ja tänaval elatud aastate väsimus kimbutab. Asjatundjate väitel ei aita sellest, kui kodutule kodu leida – teda tuleb vähemalt algul aidata ja juhendada. Uut kodu Roosa enam kaotada ei taha, ta on seda hakanud juba sisustama. Tema väitel lisavad isiklikud asjad turvatunnet. Voodis on tal hunnik patju ja kaks tekki.

Roosa ei taha oma elust pikalt rääkida, kuna see tuletab vanu koledaid asju meelde. Ta tunnistab, et ei taha kõigest isegi mitte rääkida. Nüüd käib ta Helsingis Kamppi keskuses ringi teise pilguga kui varem – veel pool aastat tagasi seal ta magas.

Lõpuks tunnistab Roosa, et ta algul valetas – temagi on ennast müünud, muidu poleks ta toime tulnud.

https://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005812786.html