Soome psühholoog rääkis Yle hommikutelevisioonis, et paljud vanemad on ära unustanud, mille jaoks nad on olemas. Liigne diskuteerimine lastega rikub ära laste enesekontrolli.
Psühholoog Keijo Tahkokallio rääkis, et praegu arutatakse lastega läbi palju eri asju. Lapsi kasvatakse läbi nende arutelude, aga tegelikkuses ei peaks lastega midagi arutama.
„Need küsimused, mida täiskasvanud peavad ära otsustama, pole mingi demokraatia, kus kõigil peab olema sõnaõigus,” räägib Tahkokallio. Nende küsimuste all peab ta silmas argielu tähtsaid küsimusi nagu magamamineku aeg, toiduvalik ja muud argised asjad.
Tahkakallio on kogenud psühholoog. Tema väitel on kaasaja kasvatuse viga selles, et piirid selle vahel, mida vanemad otsustavad ja mis on lapse „vaba ruum” on paljude vanemate jaoks hägustunud, vahendab Yle.
Ehk teisisõnu: neis asjades, mis peaksid olema vanemate otsustada, on hakatud liialt lastega nõu pidama.
Psühholoogi väitel peab täiskasvanu tähtsad asjad ära otsustama ja piirid seadma. See, mis jääb neist piiridest väljapoole, peaks olema vaba. Need kaks asja tuleb hoida teineteisest lahus. Nõnda pannakse paika piirid lapse jaoks, mis omakorda paneb aluse tervele elule.
Nõupidav kasvatus tähendab psühholoogi väitel seda, et laste käest on hakatud küsima, mida lapsed tahavad. Kas tahaksid tulla sööma, kas lähme koju. See viib omakorda olukorrani, kus lapsed pannakse üha rohkem otsustama „vanemate asju”, milleks on näiteks söögiajad.
Liigse nõupidamisega kaasneb oht, et lapsel kaob täiskasvanult saadav turvatunne. Laps tunnetab, et ta saab kõike otsustada, aga laps tajub seda turvatunde puudumisena.
Paljud vanemad kardavad lapsi käsutada, kuna see võib paista türanlik. Samas julgustab psühholoog vanemaid rohkem lapsi käsutama, kuna see on lastele hea.
Paljud vanemad ei oska jagada käske. Tuleks öelda „tulge sööma” ja „nüüd on aeg koju minna”, mitte „kas tuleksid sööma”.
Käsutamine võib õieti kasutatuna olla last austav: „istuge lauda, olge head”, selgitab Tahkokallio.
Ja see, kui vanemad on oma otsustusvaldkonnas järjekindlad, ei tähenda, et lapsele ei võiks anda vabadust ja et lastega ei võiks mängida. Lapse ellu peab mahtuma palju mängu. Kõige paremad on sellised vanemad, kes on lastega südamlikud ja soojad, aga samal ajal peavad kinni kindlatest nõudmistest.
Kui eesmärk on näiteks joonistada joon, siis hoolitseme vanematena, et laps joonistaks ilusa joone. Ja kui joon on valmis, siis ütleme, et hästi tehtud, toob Tahkokallio näite.
Laste nõupidaval kasvatusel võivad aga olla tõsised ja kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui laps saab liiga väiksena liiga palju otsustusõigust, siis võib tema enesekontrolli areng kannatada.
Lapsed iseenesest oma enesekontrolli paika ei saa, vaid see nõuab vanemate sekkumist. Nemad peavad reguleerima laste käitumist ja andma eeskuju, kuidas asjadele reageeritakse.
Küsimus on enesekontrollis. Laps õpib oma käitumist ja tundeid kontrollima. Kui vanemad ei õpeta lapsele, kuidas söögilauas käituda ja käitumist ei kontrollita, siis annab see hiljem tunda koolis ja töökohal.
Enesekontrolli õppimine on aga väga tähtis: sellest sõltub elus hiljem edukus. Probleem on selles, et ainult väike osa lapsi suudavad end ise suunata. Aga kolmandik või lausa pooled lastest vajavad väljastpoolt sekkumist. Neil läheb elus hiljem halvasti, kui vanemad nendega asju liiga palju arutavad.
Kui laps enesekontrolli aluseid ei omanda, siis tekivad täiskasvanuna probleemid. Kui lapse enesekontroll on paigas, võib talle anda rohkem vabadust ise otsustada. Kõige õrnem periood on 7-aastaselt. Koolimineku eaks peaks olema enesekontrolli alused omandatud.
https://yle.fi/uutiset/3-10399567
