Meditsiin on arenenud nii kaugele, et leitakse „haigusi”, millega saaks täiesti tervena edasi elada, leiavad Soome teadlane Kari Tikkinen ja Kanada teadlane Alan Cassels.

Kas naiste menopaus on haigus, mida suurel osal naistest hakatakse ravima? Kas menstruatsioonivaevusi on vaja ravida? Kas mehed peaks üleminekueas tarvitama hormonnpreparaate? Kas sotsiaalseid hirmusid on vaja ravida?

Haiguste tööstusest on räägitud juba alates 1990ndatest aastatest ja lõppu ei paista tulevat. Paljud juhtivad arstiteadlased räägivad, et juba tervetest tahetakse teha haiged, et neid saaks hakata ravima, vahendab Helsingin Sanomat.

1990ndatel tuli turule ravim üliaktiivse põie jaoks. Enne seda loodi kunstlikult diagnoos – äkiline urineerimise vajadus. See tähendas haigust, mida hakati ravima.

Üliaktiivset põit hakati hiljem massiliselt ravima, tuues põhjuseks lihtsalt urineerimisvajaduse. Arstid hakkasid patsientidele urineerimisvastaseid rohtusid välja kirjutama. Enamikule inimestest polnud neist rohtudest mingit kasu.

Sel nädalal on Helsingisse kogunenud suur hulk arste ja arstiteadlasi ravimite-alasele sümpoosionile Too Much Medicine (tõlkes: liiga palju ravimeid). Sellel vaadeldakse haiguste ülediagnoosimist ja ravi arstiteaduses, kaasa löövad maailma tippteadlased.

Üks neist on Kanada Victoria ülikooli ravimipoliitika uurija Alan Cassels, kes on kirjutanud raamatu Selling Sickness (tõlkes: haiguse müümine).

Näiteks küsib Cassels, kas naistele on vaja määrata hormoonravi menopausi jaoks, kui see esineb kõigil naistel. Ta ei väida, et mõnele, kel vaevused suured on seda vaja. Ta lisab aga, et ravimite pikaaegsel tarvitamisel on kõrvalmõjud. Nii näiteks suureneb ravimite pikaaegse tarvitamise järel risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse või rinnavähki.

USA-s on leiutatud ravi ka meeste üleminekuea jaoks. Cassels küsib selle peale, kas inimese normaalne vananemine on haigus.

Ravimitööstus loob inimeste jaoks vajadusi ravida asju, mida tegelikult ravima ei peakski. Suurepärased näited sellistest haiguste müümisest on osteoporoosiravimid ja kõrge kolesterooli jaoks mõeldud statiinid. Enamus osteoporoosiravimeid ja statiine võtvaid inimesi teeb seda täiesti mõttetult, väidab Cassels.

Casselsi väitel on osteoporoosiravimite mõju uuritud ainult 3-aastase perioodi vältel, aga mõned inimesed võtavad neid juba kümmekond aastat, mistõttu hakkavad ravimid luid nõrgendama.

Pikemas perspektiivis me ostame omale haiguseid, tõdeb Cassels.

Casselsi väitel pole näiteks mingeid tõendeid selle kohta, et madala kolesterooliga elatakse kauem ja tervemalt kui veidi kõrgenenud kolesteroolitaseme puhul. Sellele vaatamata müüakse statiine ja muid ravimeid just selle argumendiga, et oled rumal, kui neid ei tarvita.

Teist tüüpi diabeedi ravimid on ravimitööstuse uusim leiutis. Cassels soovitab inimestele rohkem elutervet skeptilisust seoses ravimitega ning suhtuda neisse kriitiliselt.

Casselsi väitel loob liigne haiguste diagnoosimine ja ravi inimestele olukorrast vale ettekujutuse ning tekitab mõttetut muret ja stressi. Lisaks sellele röövib tarbetu ravi palju aega ja raha. Arstid peaks tegelema patsientidega, kel on ravi tõesti vaja.

Soome arstiteadlane Kari Tikkinen on sama meelt: arstiteaduses ei kehti põhimõte, et mida rohkem, seda parem. Meditsiin on arenenud tema sõnul sinnamaale, et leitakse haigusi, millega saaks tervena edasi elada. Soomes näiteks diagnoositakse üle eesnäärme-, rinna- ja kilpnäärme kasvajaid. See on ohtlik, sest kõiki kasvajaid ravitakse ühtemoodi, olenemata sellest, kas nad on agressiivsed või mitte: eesnääre lõigatakse välja. Seeläbi põhjustatakse inimestele mõttetuid erektsioonihäireid ja kusepidamatust.

Tikkineni väitel peaks inimesed olema rohkem teadlikud ülediagnoosimisega seotud riskidest.

Haiguste müügi vähendamiseks soovitab Tikkinen hakata pakkuma sõltumatute spetsialistide ravisoovitusi. Soomes võiks selliseid soovitusi anda inimesed, kes pole ise ravimitööstusega seotud.

Tervis pole Tikkineni sõnul ainult meditsiin, vaid näiteks tervislik toiduvalik ja regulaarne liikumine. Ravimid on populaarsed, sest nende mõju on lihtsam kindlaks teha kui näiteks uurida seda, millist mõju avaldab liikumine ühele või teisele haigusele.

Alan Casselsi neli soovitust:

1. Küsi, kas vajad tõesti seda ravimit või ravi? Mis on selle kasu võimalike kõrvalmõjudega?

2. Mis on teada ravimi kõrvalmõjude kohta?

3. Palu nimekirja alternatiivsete ravivõimaluste kohta.

4. Küsi, mis juhtub, kui ei tee midagi.