Soome blogija otsustas pärast kahte kehva sünnituskogemust sünnitusmajas proovida midagi erinevat ning sünnitas kodus. Ta sai kodusünnitusel vahepeal oma vetsupoti peal istuda ja võrdleb sünnitust kakamisega, mis annab samamoodi meeldiva rahulduse.

Maria Nordin kirjutab blogis kaksplus.fi, et tahtis sünnitusest „elamust”, mida aga talle esimesel korral sünnitades ämmaemand ette heitis.

Naise kolmas laps sündiski üleeile, 31. juulil kodus, magavatest õdedest vaid mõne meetri kaugusel. Ta ei märganudki, millal sünnitus algas, see käis kõik väga rahulikult. Esmaspäeva õhtul kella 10 ajal saatis siiski ämmaemandale igaks juhuks teate, et midagi on justkui toimumas. Naine oli igaks juhuks pannud kinni kaks isiklikku ämmaemandat, et asi oleks kindel.

Abikaasa Reino tuli koju poole öö ajal ja siis oli juba kindel, et sünnitus on algamas. Reino küsis, kas läheme haiglasse ja naine vastas, et ainult siis, kui vaja. See plaan oli valmis juba paar kuud tagasi, aga enne sünnitust valitses imeline rahu ja kindlus. Naine teadis, et see on õige otsus talle ja lapsele.

Naine palus Reinol panna külge ämmaemandalt saadud TENS-seade, lihtsalt prooviks ja et seda nõuandlas soovitati. TENS-seadme kohta öeldakse, et see ajab sassi organismi valusignaalid ja leevendab nõnda sünnitusvalusid. Seade oli peal paarkümmend minutit, aga sellest polnud suuremat abi.

Naine oli valmistunud sünnituseks hüpnoosisünnitusmeetodil ja oli õnnelik, et sai nüüd kuulata sünnitusega seotud hääli, mis varem polnud võimalik. Ta lasi vanni vee jooksma ja Reino lasi kõlaritest hääli. Ta vajus vannis oma kujutlusmaailma, kus tuhud olid „lained”.

Naine lasi vannis vahepeal külma, vahepeal sooja vett. Ta kuulas meretunnet tekitavat muusikat, millest sünnitusmuusikaks oli valinud 90ndate hiti Underwater love. Ta kuulas ja oma kujutluses hõljus lainetes, vahepeal sukeldudes koos lootega lainete alla, veealusesse maailma. Ta tundis kogu aeg, kuidas on oma teekonnal kahekesi: tema ja laps. Ta tunnetas, kuidas iga lainega tuli laps talle lähemale. Seetõttu oli ta iga kord õnnelik, kui märkas silmapiiril uut lainet lähenemas.

„Laine” ehk tuhu tulles ta vahepeal nuttis õnne ja liigutuse pisaraid, looduse ilu ja väe ees. Kuivõrd ta oli hüpnoosisünnitust harjutanud vaid inglise keeles, siis mõlkus meeles lause: ”Im mesmerized by the power and beauty of nature” (Tõlkes: Ma olen lummatud looduse väest ja ilust).

Ta hõljus vannis oma mõtetes, kuni saabus kohale teine ämmaemand peale kella üht öösel. Kuigi naine oli niigi rahulik, tundis ta veel suuremat turvatunnet. Ämmaemand Ria istus vanni ääres ja vahetevahel masseeris ja silitas teda. Enne kella kaht öösel jõudis kohale ka ämmaemand nr 1. Ta on olnud aastaid tööl Naistekliinikus ja tõeline veteran, kes võtnud vastu sadu sünnitusi.

Ta oli juba enne öelnud ämmaemandatele, et kui nad märkavad midagi kahtlast, siis võib kohe minna haiglasse. Kodusünnitus polnud niisiis eesmärk omaette, oleks võinud vabalt minna ka haiglasse.

Naine oli veel mõnda aega vannis, aga siis tundis, et vesi läks järsku külmaks, ning ta tundis, et tal on palav. Kuigi ta armastab vett, tundis, et peab veest väljuma ja tundis et kindlamalt jalad maas ning raskusjõud aitamas last allapoole. Kodus oli igaks juhuks valmis pandud sünnitusbassein, aga seda ei läinud vaja.

Naine oli juba varem lugenud ekstaatilisest ja orgastilisest sünnitusest ja ta sai seda ise kogeda! Nimelt olid sünnituse kõige nauditavamad hetked need, kui sai oma kodus vetsupoti peal pimedas istuda. Mõne jaoks kõlab see võibolla veidralt, aga sünnitamine võib olla samasugune nagu kakamine – see tähendab väga meeldiv! Külmavärinad käisid üle keha, kui naine oli omas maailmas seal potil istudes. Samal ajal tundus tema enda keha talle väga meeldiv, ta tundis, et on tugev supernaine.

Ühel hetkel tundis ta, et vajab kaasa hellust ja soojust. Ta läks ja heitis pikali voodile, kus abikaasa ja ämmaemandad aitasid tuhude vahepeal jalgu sättida.

Kogu sünnituse ajal ei tehtud naisele ühtegi uuringut ega öeldud, mis faasis on sünnitus. Naine usaldas ämmaemandaid ja ämmaemandad ütlesid, et naine saab usaldada oma keha. Nii naine tegigi.

Sünnituse lõpuosas muutusid kokkutõmbed intensiivsemateks ning naine otsustas muuta hingamistehnikat. Hüpnoosisünnitusel on kaks faasi: esimeses osas hingatakse energiat ja emakasuud ülespoole, teises osas hingatakse energiat ja last allapoole (seda sai harjutada kasvõi iga päev kakal käies ja nõnda hüpnoosisünnituse puhul soovitataksegi).

Sünnituse lõpuosas, vaid paar tundi pärast ämmaemandate saabumist suunaski naine oma energia allapoole. Ta teadlikult ei pingutanud, ainult niipalju, kui keha ise pingutas. See oli hetk, kui ta esimest korda endas kahtles. Kas ta ikka peab vastu?

Kuigi mingeid analüüse ei tehtud, jälgisid ämmaemandad teda tähelepanelikult. Lisaks kuulasid nad loote hääli enne tuhusid, tuhude ajal ja pärast seda. Ämmaemandate väitel reageeris laps emaka kokkutõmmetele õigesti.

Ämmaemandad hajutasid naise kahtlused teda kiites ja korrates seda, mida naine ise teadis: usalda oma keha. Naine palus Reino enda kõrvale ja toetus tema kehale. Reino soovitas naisel ette kujutada, et on tugev tamm. Nii suunas ta kogu energia alla ja lapse pea vupsaski välja. Ta oli hämmingus, et laps sündiski niimoodi nende endi kodus, nende magamistoas, kust oli vaid mõni meeter suuremate laste voodini. Laste juuresolek andis samuti jõudu juurde.

Järgnevate kokkutõmmete ajal sündis laps täielikult lootekoti sees. See oli sõnadega kirjeldamatu hetk. Kell oli 4.47. Narivoodis magavad õed äratati üles, et värsket õekest vaadata. Hommik juba koitis imeliselt. Kõik ümber oli sama ja samas ka eriline: nüüd oli üks lisaks. Lapsed nägid imiku esimesi hetki.

See oli elu ilusaim kogemus.

Naine lisab lõppu, et varem oli peaaegu kindel, et ei sünnita kunagi kodus.