Soomes on viimasel ajal olnud palju juhtumeid seoses koerte rünnakutega, kus inimesed on saanud raskesti vigastada. Põhiliselt on räägitud nn võitluskoertest, aga on juhuseid, kus isegi kuldne retriiver on löönud hambad tänaval inimese kätte.
Iltalehti kirjutab juhtumist, kus „tapjakoeraks” osutus just kuldne retriiver, keda muidu peetakse väga inimsõbralikuks ja kelle juurde lastakse väikseid lapsi. Soomlast Sarit aga ründas retriiver nii hullusti, et ta kartis oma elu pärast ja käsi sai püsiva kahjustuse.
See juhtus 2014. aasta sügisel, kui 53-aastane Sari oli oma koeraga väljas jalutamas. Ta oleks võinud koera rünnaku tagajärjel hukkuda, kui tema enda koer poleks ta retriiveri laiade lõugade vahelt ära päästnud.
See oli 10. oktoober, kui ta jalutas aastase cane corso tõugu Vitoga tänaval. Sari jalutas mööda külatänavat kodu poole, kui põõsa tagant hüppas välja agressiivne isane retriiver. Koera kaelas polnud rihma, millest oleks saanud kinni võtta.
Sari ajas koera minema ja arvas, et sellega on kõik lõppenud. Kahjuks ta eksis. Kui ta oli veidi edasi kõndinud, ründas retriiver selja tagant. Koer ründas kõri ja nägu. Sari kaitses end käega. Ühel hetkel ta tundis, et enam ei jaksa. Ta kukkus maha ja ei saanud enam püsti. Ta tunnistab, et oli šokis ega osanud midagi ette võtta. Retriiver järas käe vigaseks, veenid ja närvid said kahjustada.
Sari enda koer Vito retriiverit ei rünnanud, küll aga lükkas ta oma kehaga agressiivse koera eemale. Sel hetkel jõudis naaber kohale. Sari ei julgenud käsi näo eest tõsta, aga kui seda tegi, nägi enda kõrval oma koera. Pärast kodus riideid seljast võttes nägi Sari, kuidas käehaavast lahmas verd. Sari helistas mehele, kes kutsus kohale kiirabi. Naine oli kaotanud palju verd, sest vigastused olid suured.
Olukorra tõsidust näitab see, et ainuüksi naise randmele tehti 20 õmblust. See tähendab, et käsi oli praktiliselt otsast rebenenud. Pärast õnnetust ei saanud Sari oma käsi kasutada ja pidi igal sammul paluma mehe abi. Ta ei suutnud ise riietuda, süüa, tualetis ega duši all käia. Sari parem käsi sai närvikahjustuse, mis ei parane kunagi. Vasem käsi on praeguseks paranenud.
Aasta hiljem, 2015. aasta sügisel nägi Sari sama retriiverit. Koer oli jälle agressiivne, aga naisel õnnestus maja taha peitu joosta. Koer ja selle omanikud elavad jätkuvalt naabruses, mistõttu ei julge ta kodu ümbruses enam jalutama minna. Samuti kardab ta kõiki koeri, mitte ainult kuldset retriiverit.
Samas piirkonnas liigub palju väikseid lapsi, kes käivad oma koertega jalutamas. Sari tänab saatust, et see oli tema, keda koer ründas, mitte mõni laps. Kui koer oleks rünnanud väikest last, oleks laps arvatavasti hinge heitnud. Naine tänab oma koera Vitot, kes ta elu päästis. Arst tunnistas samuti, et kui poleks olnud Vitot, siis Sari poleks eluga pääsenud. Õnn oli ka see, et Vito agressiivset koera ei hammustanud, muidu oleks võinud asi väga hullusti lõppeda.
Sari väitel tulevad probleemid koertega sellest, et inimesed, kes ei tohiks koera võtta, teevad seda ometi. Inimesed ei taju, mida koer tähendab. Kui inimene võtab koera ainult oma ego pikendamiseks, siis on asi väga hull. Koera käitumine sõltub sellest, kuidas peremees käitub. Ja probleem pole ainult nn tapjakoertes. Küsimus pole koera tõus, vaid selles, kuidas koera kasvatada.
Enne õnnetust töötas Sari kosmetoloogina, aga pärast ta seda tööd enam teha ei saa, kuna üks käsi ei liigu. Nüüd otsib ta uut tööd.
https://www.iltalehti.fi/kotimaa/201807292201101872_u0.shtml
