NATO tippkohtumisel 1994. aasta 10. jaanuaril tegi toonane USA president Bill Clinton midagi sellist, mis mõjutas maailma arengut järgnevatel aastakümnetel. Nimelt murdis ta eelneva presidendi George H.W. Bushi lubadust endisele NLiidule pärast Saksamaade ühendamist, et NATO ei laiene mitte kunagi Saksamaast idapoole.
Clinton leppis 1997. aastal Venemaa toonase presidendi Boriss Jeltsiniga Helsingis siiski kokku NATO laienemise, esialgu Poolasse, Tšehhi ja Ungarisse. NATO-st väljapoole oleks jäänud Läänemere läänepoolsetest riikidest vaid Baltimaad ja Soome ning Rootsi, vahendab Iltalehti.
Clinton jõudis aga oma teisel ametiajal käivitada veel teise NATO laienemise ringi, mille alusel kutsuti 2004. aastal NATO-sse Baltimaad.
See muutis Läänemere „NATO-mereks”, mis ajas vihale 2000. aastal ametisse asunud Vladimir Putini.
Mitme aasta jooksul Putin varjas oma viha, aga asus süstemaatiliselt rikkuma suhteid Läänega. 2008. aasta augustis tundis Venemaa Gruusiasse ja kinnistas senised külmad suhted Krimmi okupeerimisega 2014. aastal. Olukorra eskaleerumisele aitas kaasa NATO 2008. aasta tippkohtumine Bukarestis, kus otsustati hoida NATO uksed avatud nii Gruusiale kui Ukrainale. Pärast seda on olukord Läänemerel muutunud järjest pinevamaks.
Helsingis Clintoni nõunikuna kohal olnud endine USA asevälisminister Ronald Asmus on rääkinud, kuidas Jeltsinile loodi mulje „uuest NATO-st”, mis teeb igakülgset koostööd Venemaaga. Jelstsin neelas sööda alla ja nii algas NATO laienemine, kust jäid välja vaid Soome ja Rootsi.
Clinton oli nõus NATO laienemisega Baltimaadesse teadmisega, et Soome ja Rootsi seda toetavad. Nimelt olid Saksamaa ja Suurbritannia andnud märku, et Baltimaade turvalisuse eest vastutavad Soome ja Rootsi.
Soome ja Rootsi pääsesid niisiis suurest koormast, kui NATO eesotsas Ameerika Ühendriikidega võttis Baltimaad oma hoole alla ja nii ka sündis. Kõigepealt alustati NATO õhuturbega ja seejärel toodi Baltimaadesse USA ning teiste NATO riikide väeosad.
Nii nagu viimati Clinton ja Jeltsin, arutavad ka Trump ja Putin tõenäoliselt põhiliselt Läänemere olukorda. See on ka Soome-Rootsi soov, sest viimased 500 aastat on Läänemere olukord muutunud vaid suurriikide kokkulepete alusel.
Kuigi Clinton ja Trump erinevad teineteisest, on siiski üks asi, mis neid ühendab. Nimelt tõdesid juba Clintoni visiidi ajal kriitikud, et ta oli „president, kelle Ameerika oli ära teeninud” – viidates Clintoni kanepi-armastusele ja vabameelsele seksuaalsusele. Meenutati, et Clintonile ei meeldinud abielu ega valitsemine, aga ei tahtnud neist ka loobuda.
Aastal 2000 pärast Clintonit presidendiks saanud George W. Bush viis Clintoni ajal alustatud NATO laienemise lõpule nii, et välja jäid vaid Soome ja Rootsi. Bushi ajal liitus NATO-ga 9 riiki ja sellega algas maksimalismi ajajärk USA välispoliitikas. Järgmine president Obama ajas minimalistlikku joont ja tõmbas Ameerika väed sõdadest välja. Obama kahe valitsemisaja jooksul NATO ei laienenud, ei Soome ega Rootsi. Vastupidi, Soome ja Rootsi paigutati 2014. aastal NATO partnerite hulka ning sellega lükati nende liitumine alliansiga määramatusse aega edasi. Soome ja Rootsi puhul hakatati arendama koostööd, mistõttu on Soome president osalenud NATO kolmel viimasel tippkohtumisel. Käesoleva aasta maikuus kirjutasid Soome, Rootsi ja USA alla kolmepoolsele kaitsealasele leppele.
Suure tõenäosusega kuuleb Trumpi ja Putini arvamust Läänemere olukorra kohta juba 16. juulil.
https://www.iltalehti.fi/politiikka/201807082201061009_pi.shtml
