Hammustamised, togimised, löömised, sülgamised ja asjade loopimised on muutunud Soome lasteaedades üha tavalisemaks. Põhjuseks on lasteaiatöötajate ülekoormus ja inimeste vahetumine. Kõige rohkem kannatavad need lapsed, kes vajaksid rohkem tuge.
Laste vägivalda on viimase aasta jooksul Soomes kogenud 31 protsenti lasteaedade töötajatest, selgub haridustöötajate liidu OAJ viimase töökeskkonnabaromeetri uuringust. Kokku küsitleti ligi 1100 töötajat.
Aasta 2015 baromeetris tunnistas vägivalda 27 protsenti vastajatest. Vägivalda kogenute osakaalu kasv näitab muutust töökultuuris – nüüd juletakse sellest rääkida. Nüüd on õpetajad teadvustanud, et see, kui sind lüüakse, ei tee sinust veel halba õpetajat.
Samal ajal on kasvanud laste agressiivsus. Nii leiavad asjatundjad ja lasteaedade töötajad, vahendab Helsingin Sanomat.
Töötervishoiuameti poolt möödunud aastal 11 omavalitsuses läbi viidud uuringust tuli välja, et vägivalda koges tööl tervelt 44,5 protsenti lasteaiaõpetajatest. Ühe anonüümseks jääda soovinud lasteaiaõpetaja arvates on see hea, kui õpetajad hakkavad tunnistama, et nad ei taha suure vägivalla tõttu enam tööle tulla. Õpetajad räägivad vägivallast küll omavahel, aga väljapoole sellest rääkida ei juleta. Lasteaedades ei tohiks olla ohuolukordi, aga neid tuleb ette pidevalt.
Vägivallaga on lasteaedades üha raskem toime tulla, sest lasteaedasid vaevab krooniline töötajate puudus. Näiteks ainuüksi Helsingi piirkonna lasteaedadest on puudu ligi 600 õpetajat. Puudust korvatakse lapsehoidjatega, aga neil puudub vastav haridus ning see võib soodustada kriisiolukordade teket. Lisaks on õpetajad lasteaias läbipõlemise äärel, kuna töö on järjest raskem. Raske töö tõttu vahetuvad lasteaedades pidevalt õpetajad. Lisaks on paljud töötajad rahulolematud oma palgaga.
Rahulolematus ja töötajate puudus peegelduvad lastes ning kõige rohkem kannatavad need lapsed, kes vajavad rohkem tuge. Tekib surnud ring, kus täiskasvanud muudkui tulevad ning lähevad ja lastes tekib äng. Osadel lastel avaldub see agressiivsusena nii teiste laste kui lasteaia töötajate suhtes.
Väikeste laste agressiivsus tuleb sellest, et nad ei oska oma käitumist kontrollida. Nad reageerivad nii, nagu peavad võimalikuks. Osal lastel avaldub see agressiivsusena, kuna nad peavad end ohustatuks, leiab Helsingi ülikoolis lasteaia teemaga tegelenud teadlane Nina Sajaniemi.
Hea suunamisega õpivad lapsed oma käitumist kontrollima. Nad saavad aru, et pole vaja võidelda ega põgeneda. Sajaniemi tunnistab, et kõik lapsed on vahetevahel agressiivsed. See kuulub normaalse arengu juurde ja ei tähenda, et laps on paha, jõhker ja halvasti kasvatatud.
Probleemid tekivad siis, kui laste tegevusse ei sekkuta. Näiteks kui agressiivset tegevust ei takistata õigeaegselt, võib sellest kujuneda tavapärane käitumine. On kahjulik lasta lapsel teha asju, mis kahjustavad nii teisi kui last ennast.
Täiskasvanu peab sellises olukorras võtma rahumeelse juhi rolli. Seal, kus lapsed ei suuda veel oma tundeid kontrollida, peavad vanemad säilitama rahu ja tagama turvalise keskkonna. Kõige halvem on sellises olukorras last karistada, tõrjuda või jätta laps kõrvale. Nn karistuspink on üks näide lapse kõrvale jätmisest. Agressiivse lapse teistest eraldamine võib vägivaldsust veelgi suurendada ja annab lapsele märku, et ta on ohus.
Raevu alguses tuleks last rahustada ja talle tähelepanu pöörata, teha selgeks, et kellelegi haiget teha pole hea.
Lasteaedades aga püütakse sellises olukorras tagada, et teised lapsed oleksid turvatud ja agressiivne laps ennast ei vigastaks. Nõnda saavad agressiivsed lapsed lasteaias kergesti külge sildi, et nendega keegi mängida ei taha. Kui olukord on maha rahunenud, tuleks lapsega vestelda ja talle rääkida, et kõik on hästi. Täiskasvanu peab võtma juhi rolli ja arutama läbi, mis on lubatud ja mis mitte.
Asjatundjad märgivad, et üheks probleemide allikaks on üha suuremad rühmad. Need on koormavad nii õpetajatele kui lastele – eriti neile, kes vajavad rohkem tähelepanu. Ideaalolukorras peaks iga tundlikuma lapse juures olema üks täiskasvanu. Tegelikkuses on aga lasteaias ühe täiskasvanu kohta lisaks veel 20 last, kes kõik vajavad tähelepanu.
Igas lasteaia rühmas on 10-15 protsenti ettearvamatult ja agressiivselt käituvaid lapsi. Mõne lapse vihahoog keset riidessepanekut on lasteaia töötajatele väga suur väljakutse. Isegi kogenud lasteaiatöötajad vajavad sellistes olukordades täiendavat juhendamist ja toetamist.
Paljud lasteaiaõpetajad tunnistavad, et neile pole koolis räägitud piisavalt agressiivsetest lastest ja nendega tegelemisest. Näiteks üks õpetaja tunnistab, et kui oli 24-aastane noor õpetaja, siis võttis üks laps tooli ja viskas teda sellega. Õpetaja värises hirmust ja ei teadnud, mida teha. Ühes Helsingi lasteaias viidi lausa läbi koolitus, kuidas last kinni võtta – seda käis õpetamas endine politseinik. Üks õpetaja tunnistas, et kui olukord on kriitiline, siis vaatab õpetaja, kus on lähim uks. Ärritunud laps liigitatakse väga ruttu raskeks juhtumiks ning temaga eriti enam keegi tegemist teha ei taha. Laps arvab, et on teistest kehvem ja talle hakatakse näpuga näitama.
Sellised olukorrad võivad jätta lapsele jälje terveks eluks, räägib Turu ülikooli lastepsühhiaatria teadusjuht Andre Sourander. Mõnedel juhtudel saab juba lasteaiast alguse sündmuste ahel, mis jätkub täiskasvanueas. Teatud käitumismudelid on seotud hilisemas elus psühhiaatriliste häirete, madala hariduse ja alkoholi tarvitamisega. Probleemid algavad negatiivsest mõjutamisest: lapse ärritumisele vastakase vihaga, selle asemel, et laps maha rahustada.
Lapsed aga vajavad tuge ja toetust. Kogenud lasteaiatöötajad tunnistavad, et parim viis last maha rahustada on teha lohutada ja tunnustada. Igas lapses on väga palju head, kui vaid seda suudetakse näha. Lapsele peaks sisendama, et teda armastatakse ja ta on üks vahva tegelane vaatamata sellele, et tunded vahel üle keevad.
https://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005628044.html
