Stockholmi tänavatele on tekkinud öine variühiskond neist varjupaigataotlejatest, kes on taotlusele saanud äraütleva vastuse.
Ilma paberiteta noored kannavad firmarõivaid, magavad baaride terrassidel ja müüvad seda, mida kätte saavad. Selline asi võib varsti jõuda Soome, vahendab Helsingin Sanomat.
Ühel Gazast pärit noormehel on jalas kallid Fjällräveni püksid, taskus Ray-Bani päikseprillid ning randmel kuldkett. Need asjad on kas varastatud või tänavalt ostetud. 20-aastase noormehe ja tema sõprade kodu on Sergeli väljak ehk rootsipäraselt Plattan.
Immigrantidest kodutuid ei ole võimalik tavalistest rootslastest välimuse poolest eristada. Nad pole nagu Rootsi enda kodutud, kel juuksed salkus ja kes kannavad räbaldunud rõivaid. Uued kodutud näevad igapidi ontlikud välja, neil on kallid rõivad, korralikud soengud, kõrvas kallid klapid ja jalas uued tossud. Välimuselt pole neid võimalik eristada tavalistest teismelistest.
Üks noormees, kellega ajakirjanik vestles, räägib, et saabus Rootsi alaealisena kolm aastat tagasi. Algul sai ta elada noortele mõeldud elamus ning käia koolis. Aasta aega tagasi sai ta aga varjupaigataotlusele eitava vastuse. Pärast seda jätkus tema elu tänaval. Skånes asuva vastuvõtukeskuse elamine talle ei meeldinud.
Nüüd on noormehel ajutine elamisluba, kuna Gazasse pole võimalik teda tagasi saata. Päevad mööduvad Stockholmi kesklinnas hängides, tüdrukuid vaadates, suitsu tehes, tänaval kakeldes ja varastatud asju müües.
Noormees võiks käia koolis, aga selle asemel töötab ta mustalt koristajana ja käib vargil.
Stockholmi tänavatel elab 200-300 sellist tänavanoort. Nähtus on tekkinud paari viimase aasta jooksul. Täpne number pole teada, kuna inimesed pidevalt liiguvad eri riikide ja linnade vahel. Enamik neist on üle 18-aastased, aga on ka nooremaid. Enamik neist on Põhja-Aafrikast, põhiliselt Marokost. Peaaegu kõik sealt saabunud saavad varjupaigataotlusele eitava vastuse ja maalt väljasaatmise otsuse. Üle 18-aastane eitava vastuse saanu ei saa korterit ega sotsiaaltoetusi, samuti pole luba töötada ega Rootsi jääda.
Välja pole aga noori võimalik saata, kuna nende kodumaa ei võta neid vastu või pole sinna turvaline naasta.
Noored ööbivad baaride terrassidel sohvadel, kangialustes või rongides, vahel ka avalikes käimlates. Mõnikord saab öömaja mõne tuttava juures. Hommikul ärgates minnakse mošeesse hommikust sööma. Duši all saab käia rongijaamas. See maksab 10 krooni ehk ühe euro. Ning siis liigutakse Plattanile. Plattan on noorte jaoks uus kodu.
Teine põhiline koht on mošee, kust saab süüa, riideid, telefonikaarte ja päeval tukastada.
Noored elavad päev korraga ja teevad seda, mida saavad. Näiteks müüvad tänaval narkootikume. Tänavanoored ja ülejäänud inimesed eriti kokku ei puutu. Seetõttu on tänavanoortest kujunenud omamoodi variühiskond. Osa neist on saadetud oma kodumaalt Euroopasse raha teenima ja seetõttu tähendab tagasi minek suurt häbi.
Rootsi politseitöötajad on arvamusel, et kuigi tänavanoorte nähtust Soomes veel pole, jõuab see ka Soome. Rootsis on asunud politseitöötajad nende noortega tegelema. Tänavanoored ise tunnevad end alaväärsena, nende arvates on nad Euroopa põhjakiht. Paljud Maroko noored on jõudnud ajalehtede veergudele seoses kuritegevusega. Raskes olukorras noored on kerge saak ka äärmusrühmitustele. Noored on enamikul juhtudel ohvrid, kes tahaksid teha tööd, kui see oleks võimalik. Osa noortest on inimkaubanduse ohvrid ja Rootsi on nende jaoks vahe-etapp, kust nad edasi toimetatakse. Rootsist neile noortele mingit abi ja tuge ei pakuta.
Noorimad tänavanoored on Stockholmi politsei andmetel olnud nurkraudadega varustatud 9-10-aastased maroko noored. Ent nii noored satuvad kiiresti sotsiaaltöötajate hoole alla. Seevastu vanemaid, 14-15-aastaseid maroko noori liigub juba tänaval rohkem. Lapsed tegelevad taskuvarguste ja rööviga.
Kõigile alla 18-aastastele antakse Rootsis elukoht ja toetus. Ent see tähendab reeglite järgi elamist ja paljudele see ei meeldi. Maroko lastele meeldib vabalt tänaval ringi joosta, mitte koolitunnis või kodus istuda. Politsei võtab lapsed tänavalt kinni ja viib Uppsala sotsiaalkeskusesse, kust nad uuesti jalga lasevad. Mõned sõidavad Stockholmi tagasi järgmise rongiga. Nõnda näevad politseinikud neid lapsi mõne aja pärast uuesti tänaval.
Aastal 2015 tuli Rootsi kokku ligi 35 000 üksikut last ja noorukit. Enamik neist tuli Afganistanist. Neist vaid väike osa sattus tänavale, põhiliselt Põhja-Aafrikast, näiteks Marokost pärit noored. Tänavalapsed ja noorukid on väga vastuvõtlikud kõikvõimalikule ärakasutamisele.
http://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000005348733.html
