Kuldsete kätega naine Seija Suvula avas vanasse lauta töökoja, kus on korda teinud juba ligemale sada vana mopeedi.
Seal, kus vanasti oli paarkümmend lehma, seisab nüüd terve rivi Pappa-Tunturi mopeede. Kui täpsem olla, siis on nende seas mõni vana Jupiter, paar Soliferi ja üks Saksa kaunitar Zündapp. Ning seal, kus vanasti kurnati piima, asub nüüd töökoda.
Seija ehk mopomummo (tõlkes: mopeedi-tädi) nagu soomlased teda kutsuvad on saanud jagu igast talle toodud vanast mopeedist. Mitte ükski pole jäänud korda tegemata, vahendab Päivänlehti.
Seija ise peab mopeeditöökoda tähtsaimaks kohaks, kus ta saab vabalt tegutseda ja mõelda. Arst soovitas kolm ajuinfarkti üle elanud naisele kiiktooli, aga maamajapidamise perenaine oli kategooriliselt sellise laisklemise vastu. Ta tunnistab, et poleks enam elus, kui oleks jäänud tuppa istuma. Inimene on loodud liikuma ja ise oma elu juhtima. See on tema elu, kuhu kuuluvad mopeedid, nende tõrkuv süüde ja õlised käed. Seija peseb õlised käed naftaga puhtaks, istub mopeedi selga ja läinud ta ongi.
Hea huumorisoonega Seija on maal üles kasvanud ning lapsena tegeles hobustega. Hobuse sadulast ta sujuvalt mopeedi sadulasse ümber istuski. Selle kõrvalt õppis ta ära tehnika remondi. Ja ta ei piirdunud mopeedidega – tema käe alt käis läbi kogu tehnika, kuni traktoriteni välja.
Kyyjärvi vallas üles kasvanud tragi naine sättis korda nii enda kui naabrite majapidamiste sõiduvahendid ja kõik muud masinad. Kokku on naine korda teinud sada mopeedi, neist kümme seisavad tema enda juures. Mopeede tuuakse talle parandamiseks üle terve Soome.
Kuigi naine on kogu elu tegelenud tehnikaga, siis oli ta veel kuni 1990ndate aastate lõpuni lüpsifarmi perenaine. Farmis töötades jäi naine nii nõrgaks, et ei jaksanud isegi mopeedi käivitada. Alates 1984. aastast sai ta kümne aasta sees kolm ajuinfarkti. Lisaks ühe kehapoole halvatusele kaotas ta esimesel korral isegi mälu. Ta ei tundnud enam kedagi ära, isegi oma lapsi.
Tänu tugevale tahtejõule naine taastus ja liikumisvõime on peaaegu endine. Ajuinfarktide vahele mahtus veel üks tragöödia – ta kaotas 1990. aasta 28. augustil oma noorima lapse. Poeg uppus 11-aastaselt kodujärve. Oma lapse surmast ei taastu kunagi. Mitte kunagi, kuigi kurbus jääb ajapikku väiksemaks.
Kui laut loomadest tühjaks tehti, siis ei jäänud naine käed rüpes istuma. Naabrinaine pani pensionile jäädes lauta üles kangaspuud, Seija asutas oma töökoja. Ta lubas endale, et pensionile jäämine ei tähenda kiiktoolis istumist ja ta on oma sõna pidanud.
Nüüd tuntakse Seijat kui naist, kes suudab isegi pappkastis kohale toodud juppidest mopeedi korda seada. Seejuures ei vaja naine oma töös mingit kõrvalist abi. Ta oskab kasutada kõiki tööriistu. Ta parandab mootoreid ja teeb elektritöid, taastab rattaid, lakib, värvib ja keevitab.
Naine ei karda väljakutseid ega seda, et ühe sõiduriista kordategemine tähendab lugematuid tunde käsitsitööd. Näiteks Pappa-Tunturi mootor on paras pähkel, aga seni pole jäänud veel ükski sõiduriist käivitamata. Kui süüde on paigas, siis pärast kolmandat pedaalivajutust läheb mootor käima.
Taastatud mopeedid maksavad keskmiselt 2000-3000 eurot. Vanal sõidukorras Zündappil seisab küljes 700-eurone hinnasilt.
Naisel käib jõud üle ka muudest sõiduriistadest. Näiteks hiljuti tegi ta oma traktori käigukastile kapitaalremondi. Pärast seda pole Valmeti käigud enam tõrkunud.
Ja otse loomulikult teeb naine remonditud sõiduriistadega proovisõitu. Ta on korra isegi mootorrattaga külapoes ära käinud ja hoidis poekotti hammaste vahel, sest rattal polnud ühtegi kohta, kuhu seda paigutada.
Mopeedi-tädi tegemistest on Youtube’is üleval ka video:
Seija, 79, on kunnostanut sata mopedia – ”Yksikään härveli ei ole jäänyt käynnistymättä”
