Soome peaks multikultuursusest loobuma, kuna see toidab rassismi ja tõrjutust, leiab Helsingi ülikooli teadlane Maïmouna Jagne-Soreau.
Helsingi ülikooli juures doktorikraadi kaitsmiseks valmistuv Jagne-Soreau kirjutas Ylioppilaslehtis avaldatud artiklis, et multikultuursus ei too kaasa inimeste võrdsust. Pigem vastupidi: multikultuurses ühiskonnas paigutatakse inimesed oma kastidesse, oma kultuuri, rahvuse või muu vähemuse esindajateks.
Jagne-Soreau leiab, et Soome peaks võtma kasutusele „uue natsionalismi”. Sellise, kus igaüht peetakse osaks soomlusest. Ja kus ei esineks natsionalismi äärmuslust nagu sallimatus, rassism ja äärmuslikud vaated.
Jagne-Soreau on 25-aastane, pärit Pariisist ja elanud Soomes kuus aastat. Ta õppis Sorbonne’i ülikoolis põhjamaade kirjandust ja tuli Soome Erasmuse tudengivahetuse programmi kaudu, vahendab Helsingin Sanomat.
Enne seda tahtis ta saada ooperilauljaks. Pärast gümnaasiumi tahtis ta minna Berliini kunstiakadeemiasse ooperilaulu õppima, aga kuna ta polnud veel 18 täis, siis proovis midagi muud. Ta läks algul Sorbonne’i õppima muusikateadust, aga ei leidnud selles midagi päris oma. Siis õppis ta soome keelt. Ent ta armus sellesse keelde niivõrd, et loobus nii Berliinist kui ooperilaulja karjäärist. Ta õppis aasta Sorbonne’is soome keelt ja kõrvalainena rootsi keelt. Erasmuse-programmi kaudu oli tal võimalik valida Stockholmi ja Helsingi vahel. Ja kui saabus Helsingisse, siis otsustas, et ei lähe enam kuhugi.
Jagne-Soreau märgib, et talle meeldib väga Soomes ja Helsingis, inimeste ausus ja see, kuidas austatakse teise inimese ruumi. Ta pole arg, aga on introvert ja introvertsetele inimestele sobib Soome väga hästi. Prantsusmaal, Rootsis ja USA-s on hoopis teistmoodi. Seal kogu aeg kiidetakse teisi isegi siis, kui nii ei mõelda. See on väsitav. Kui Soomes teine inimene ei meeldi, siis ei räägita mitte midagi. See on nii lihtne!
Kui Jagne-Soreau’lt küsitakse, kas ta on Soomes kohanud rassismi, siis vastab ta alati küsijale üllatuseks, et on kohanud seda väga vähe. Kui temalt küsitakse, kust ta on pärit, siis vastab ta, et Prantsusmaalt ja siis küsitakse uuesti, et kust ta tegelikult on pärit. Just selline mõtlemine viitabki multikultuurilisuse probleemidele. Ta õppis pärast Soome kolimist ära, et Soomes tuleb somaallasi, mustlasi ja saame kohelda kui eraldi gruppe, selle asemel et kohelda neid kõiki nagu soomlasi. Multikultuursel mõtlemisel võib olla õilis eesmärk – et austada kõiki kultuure ega tõrjuta neid, aga selline mõtlemine on juba ise tõrjuv. Multikultuurne mõtlemine jagab inimesed eri rühmadesse: sa kas oled soomlane või mõne teise kultuuri esindaja. Näiteks Rootsis on hakatud juba rääkima afrorootslastest, nii nagu on afroameeriklased USA-s. Jagne-Soreau väidab, et mõni võib end tahta sellisena identifitseerida, aga tema ise ei taha selline olla. Ta ei taha olla afroprantslane. Ta ei taha, et teda pannakse kuhugi kasti, et talle poogitakse külge identiteet, mida ta ei tunnista.
Näiteks Prantsusmaal sellist multikulti ei ole. Kui Prantsusmaal tõusis esile rahvuslik Rahvarinne, siis hakati multikulti terminit kasutama negatiivses võtmes, aga enne sellest ei räägitud. Ei räägitud sellest, kuidas igaüks peab olema uhke oma kultuuri üle. Seal on nii, et oled kust oled, oled ikka prantslane. Igaüks võib oma kultuurijuttu ajada oma kitsas ringkonnas. Sellel nähtusel on oma termin: postnatsionalism.
Postnatsionalism tähendab natsionalismi uuendamist, õigemini pöördumist lätete juurde. Kui Soome riik sündis sadakond aastat tagasi, siis elasid Soomes samuti eri rahvad, aga kõik nad pidasid Soomet oma kodumaaks, armastasid teda sellisena ja olid kokku üks rahvas. Selle vana mõtteviisi juurde peaks Soomes nüüd uuesti tagsi pöörduma, leiab Jagne-Soreau.
Multikultuursus aga annab end tunda just immigrantide teises põlvkonnas, kuna neid ei peeta soomlasteks. Tema väitel on isegi paljudes tekstides juttu „teise põlve immigrantidest”. Selle tulemuseks võib olla suur hüljatuse tunne.
Selle vältimiseks tuleks lõpetada inimeste jagamine nende kultuuri kaudu, mis lõppeb jagamisega nahavärvi kaudu. Et kõiki Soomes elavaid inimesi peetaks soomlasteks. See ei tähenda kultuuride keelamist või hävitamist. Jagne-Soreau ise näiteks harrastab karaoket, mis on tema meelest väga postnatsionalistlik muusikastiil – eri taustaga inimesed laulavad koos sama laulu. Samuti fännab ta Soome popmuusikat nagu PMMP, Jenni Vartiainen, Chisu ja Ultra Brata.
http://www.hs.fi/nyt/art-2000005268266.html?share=5abff85133d0547147c806126901a9f7
