Jenni Janakka uskus pikka aega, et kui ta paistab natuke rumalam ja kenam, siis on tal meeste hulgas rohkem lööki. Alles läinud kevadel avastas ta, et asjad ei pruugi üldse nii olla.
Ühe Itaalias 2008. aastal läbi viidud uurimuse kohaselt mängisid naised malet sama hästi kui mehed niikaua, kuni nad ei teanud, kes mängib nende vastu. Kui aga selgus, et nende vastas istub mees, siis nende võimekus vähenes kolinal. See näitab, et vanad stereotüübid mõjutavad naisi siiani.
Selliste stereotüüpide ja naise häbitunde lõhkumine on saanud 31-aastase vabakutselise kunstniku Jenni Janakka jaoks südameasjaks, vahendab Helsingin Sanomat.
Janakka vedas kevadel Howtomo võrgustikus naistele suunatud loengusarja „Naise häbi – vittu sellest”, mis sai väga sooja vastuvõtu osaliseks. Nüüd jätkab ta loengute andmist mujalgi.
Janakka rääkis oma loengus sellest, kuidas tüdrukuid õpetatakse juba maast madalast olema passiivsed – lahked ja ilusad. Poisse seevastu õpetatakse olema aktiivsed – reipad, ettevõtlikud ja aktiivsed. Inimesed järgivad laste kasvatamisel alateadlikult jätkuvalt seda malli.
Stereotüüpide lõhkumine paistab välja Janakka välimusest – ta kannab vana lohvakat t-särki, isa vöökotti ja musta trikood. Ta ise räägib, et pani selga just need riided, mis talle hommikul tundusid õiged. Ta märgib, et naine võib olla ilus ja välja paista ka muul moel kui oma riietusega.
Naine tõdeb, et ta võib kanda kleiti ja kõrge kontsaga kingi, aga ta tunneb end seksikana ka aluspükstes ja ilma meigita.
Ent ta pole alati nii mõelnud. Tamperes üles kasvanud Janakka mõlemad vanemad olid tippsportlased, isa kettaheites ja ema ujumises. Vanemad utsitasid teda olema aktiivne ja sportlik. Kaks naabritüdrukut olid alati ilusti riides, aga tema ainult dressides. Kui heledajuukseline Janakka suuremaks sirgus, siis tulid blondinaljad. Ta hakkas ise ka rumalat mängima ja edevalt simi plaksutama. Võttis omaks selle pildi, mis tema arvates teistele meeldis. Temast sai blond, kelle tugevus oli kõike muud kui tarkus. Ta oli andekas flirtija.
Pikka aega uskus naine, et kui ta paistab rumal ja kena, siis on tal meeste hulgas rohkem lööki. Kuni ta istus sõbrannaga kohvikus, rääkis Euroopa Liidu poliitikast, Prantsuse valimistest ja aitas lahendada suhteprobleeme, mille peale küsis sõbranna, kas ta ise teab, kui tark ta on. Aus vastus oli – ta ei teadnud. Tundus veider, et keegi teda targaks pidas. See pani asjade üle järele mõtlema.
Siis tuli tema ellu rootslasest kavaler. Ka mehele püüdis ta meeldida tavapärasel moel – riietudes sensuaalselt ja häält mahendades. Siis aga selgus, et see on täiesti tühi töö. Ta sai aru, et mehed näevad naises ka muud kui lihtsalt playboy-jänkut.
Janakka tegi oma elus mitmeid muutusi. Ta tuli ära müügiesindaja palgatöölt ning alustas karjääri vabakutselisena kunstnikuna. Nüüd teeb ta tööd näitleja ja saatejuhina ning kirjutab blogi ja raamatut. Tegemist on ilukirjandusliku romaaniga, mis räägib naise seksuaalsusest.
Ta ütleb, et tahtis oravarattast välja astuda ja hakata teoks tegema oma unistusi. Majanduslikult oli see rumalus, aga ta ise tunneb end paremini kui kunagi varem. Janakka tutvus raamatut kirjutades varasemate naise seksuaalsust ja häbitunnet puudutavate uurimustega. Teda paluti naise häbitunde teemal esinema Howtomo loengusarjas.
Naised võtavad Janakka meelest siiani omaks korraliku ja kuuleka tütarlapse rolli, seda isegi töö juures. Ühest IT-firmas Hewlett-Packard tehtud uuringust tuli välja, et naised kandideerivad paremale töökohale vaid siis, kui kõik esitatud tingimused olid täidetud. Mehed kandideerisid siis, kui tingimustest oli täidetud 60%.
Miks osa naisi jätkuvalt häbeneb paluda mehel poest tampoone tuua? Või miks on häbi öelda, kui mitme mehega oled maganud? Lisaks neile küsimustele vaagib Janakka oma blogis avameelselt armukeste ja seksuaalsuse teemat. Tema väitel räägitakse palju seksist, aga mitte seksuaalsusest, sellest jõu ja tervise allikast.
Janakka väitel on paljude naiste jaoks nende intiimpiirkond jätkuvalt nii häbenemisväärne, et seda ei juleta isegi peeglist vaadata. Janakka loodab, et naised läheksid veelgi kaugemale: õpiksid nautima erutusest tekkivat tupevedelikku ja seda nuusutama. Ta on veendunud, et kui naised oma keha häbevead, siis ei suuda nad nautida vabalt oma seksuaalsust.
Psühhoterapeut Elina Reenkola väitel on naiste puhul just häbitunne see, mis naisi ahistab. Naised arvavad, et nad on koledad. Normaalkaalus naised leiavad, et on paksud ning kaunitarid peavad end peletisteks.
Janakka õppis ise oma keha armastama filmi seksistseeni kaudu. Ta pääses 2011. aastal esinema filmi Vares- aprilli tüdrukud ning tema roll nägi ette alasti basseinist väljumist. Ta valmistus oma rolliks end igal hommikul alasti peeglist vaadates. Ta seisis peegli ees ja sisendas endale, et tema ees on kaunis soome naise keha. See hakkas talle lõpuks meeldima.
Lisaks teiste õpetamisele teeb Janakka jätkuvalt tööd iseendaga. Ta märgib, et stereotüüpsetest rollidest vabanemiseks on vaja hinnangute muutumist terves ühiskonnas. Ta usub, et kvoodid, naisteadlaste arvu kasv ja meediakriitika aitavad seda eesmärki saavutada. Võti stereotüüpide ja häbi kaotamiseks on probleemi teadvustamises ja tajumises.
Naiste jaoks on Janakkal üks sõnum – arm. Selleks, et teist inimest armastada, peab leppima tema vigade ja puudustega. Samamoodi peaks naised õppima suhtuma iseendasse.
http://www.hs.fi/elama/art-2000005262543.html
