Möödunud aasta novembris pakkis Joensuus elanud neljaliikmeline Pitkäneni pere kaasa akutrelli, nukumaja ja rukkikrõpsud ning asus elama maailma suletuima riigi Põhja-Korea pealinnas Pjongjangis helerohelise kortermaja neljandal korrusel.
Perepea Pasi Pitkänen oli saanud Põhja-Koreas tööd kartulitehnoloogina ja pakkumine tundus ahvatlev. Pere kaalus pakkumist pikka aega, sugulased olid kõik vastu, aga pikapeale harjusid nad mõttega ära ja lõpuks jäid nõusse, vahendab Helsingin Sanomat.
Pasiga on kaasas tema naine Katri ning lapsed, 7-aastane Etla-Maria ja 4-aastane Helmi-Sofia.
Soomlaste koduaknast paistab sisehoov ja kõrge müüri taga koolimaja. Pitkänenid on ainsad Põhja-Koreas elavad soomlased ja kinnitavad Skype’i kõne kaudu, et neil on seal väga hea olla. Pärast poolt aastat tunnistavad nad, et Pjong on väga lapsesõbralik linn.
Pere argielus ei paista Põhja-Korea sõjaline aktiivsus kuidagi välja. Neil on internetiühendus ja nad on kursis maailmas toimuvaga. Pere ei tunne end ohustatuna. Vajadusel on abiks kohalik Rootsi suursaatkond.
Soomes elavad sõbrad ja pere on nende pärast rohkem mures. Ent iga päev ollakse ühenduses Whatsappi ja Skype’i kaudu ning kinnitatakse, et kõik on korras.
Põhja-Korea enda inimeste olukord on märksa raskem. ÜRO andmetel elab seal 10,5 miljonit alatoidetud inimest ning 18 miljonit vajaks humanitaarabi. Pitkäneni pere saabus Põhja-Koreasse appi. Pasi Pitkänen on Soome arenguabiorganisatsiooni Fida International kohalik koordinaator ja kartuliprojekti vedaja. Idee on koostöös Põhja-Korea põllumajandusakadeemiaga õpetada korealased kartulit kasvatama. Põhja-Koreas on kartul tuttav liik, aga inimestele ei meeldi kasutusel olevate sortide maitse. Pitkänen õpetab neid kartulit kasvatama, tutvustab eri sorte ja näitab, kuidas kartulit säilitada. Enne seda hävisid talve jooksul pooled seemnekartulid.
Põhja-Koreas on plaanis hakata kasvatama kartulit selleks, et inimestel oleks midagi süüa riisi- ja maisisaagi vahepeal juulist septembrini. Põhja-Korea toidab rahvast riikliku toidujagamissüsteemi kaudu, aga sellest üksi ei piisa. Maapiirkondades elavad inimesed paari tuhande kaupa külades. Majade juures on väiksed aiad, kus inimesed saavad omale ise toitu kasvatada.
Fidal on parasjagu käimas kaks seemnekartuliprojekti, milles on kaasatud nii Soome kui Euroopa Liidu raha. Raha eest soetatakse töövahendid, viiakse läbi koolitusi, katsetatakse kasvatamist ja ehitatakse kartulihoidlaid. Hoidlad peavad olema kergesti ehitatavad ja ilma elektrita, sest Põhja-Koreas on suur energiakriis.
Korealased on huvitatud ka sellest, kuidas kartulit toiduks tarvitada, näiteks kuidas teha kartulijahu ning valmistada kartulist ja maisist nuudleid. Pitkäneni sõnul on maal rasked olud, aga inimesed sõbralikud ja abivalmid. Tagasiteel kartulimaalt peab jõe ääres auto ära pesema, sest pealinna tänavatel ei tohi sõita pesemata autoga.
Pealinn Pjongjang on võrreldes ülejäänud riigiga ilus ja puhas. Täpne arv pole teada, aga linnas arvatakse elavat kolm miljonit inimest. Linnas elab riigi eliit. Tegevust on linnas küllaga: seal on omad ujulad, laste mänguväljakud ja suured pargid. Tänavad on laiad ja nende ääres väiksed poekesed, söögikohad ja isegi pizzeriad.
Maju värvitakse pealinnas iga paari aasta tagant, kuna söetolm muudab nad muidu kahvatuks. Pitkänenide majas lõppesid just nüüd samuti värvimistööd. Kivisüsi on Põhja-Korea tähtsaim ekspordiartikkel.
Pasi Pitkänenil on juhiluba ja tema kasutuses on Fida poolt antud Hiina maastur Haval. Sellega saavad nad pealinnas vabalt ringi sõita, aga maale minekuks tuleb võtta eraldi autojuht ja küsida luba. Pasi teada on ka pealinnas keelatud piirkondi, aga neid pole veel ette tulnud. Iga kolme kuu tagant peavad Pitkänenid viisa aegumise tõttu Põhja-Koreast korraks lahkuma ja selleks on vaja samuti viisat.
Pitkäneni pere kasutuses on välismaalastele mõeldud telefonid, millega saab helistada välismaale. Kohalikke sõpru ei tohi perel olla. Tänaval ja poes saab vestelda kellega iganes. Korealased armastavad lapsi ja tulevad tihti lastega juttu tegema ja neid paitama. Annavad lastele õuna või banaani.
Kord nädalas käib pere kohalikul turul ostmas juur- ja puuvilju ning mune. See on tavaline turg, kus käivad ka kohalikud. Banaanikilo maksab poolteist eurot, kümme kanamuna üks euro. Hiinast toodud maasikad maksavad kümme eurot kilo.
Põhilised ostud tehakse rahvusvahelistes kauplustes, mida linnas on mitu. Kui on raha, siis saab sealt kõike. Suuri toidukauplusi linnas ei ole. Kui tekib isu vorstide järele, siis saab kuus saksapärast vorsti konservipurgis kaheksa euro eest.
Välismaalased elavad linnas eraldi piirkonnas. Pitkänenide korter on 130-ruutmeetrine ja sisustatud Ikea mööbliga.
Pere on hästi hakkama saanud. 7-aastane tütar õpib ema juhendamisel kodus. Lähedal on ka rahvusvaheline kool, aga see vajab harjumist. Kohalik õpetaja annab tüdrukutele muusikatunde.
Naabrite vahel on korraldatud lapsehoid, kus vahepeal on lapsed ühe, siis teise pere juures. Täiskasvanutele on samuti meelelahutust – kinod ja sportimisvõimalused. Korra on pere isegi kohalikus kirikus käinud. Paar nädalat tagasi oleks Pasi tahtnud minna vaatama naiste jalgpalli, aga piletid olid välja müüdud.
Rahvusvaheline kogukond on Pjongjangis tugev ja Fida on üks osa sellest võrgustikust. ÜRO ja võrgustiku esindajad kohtuvad regulaarselt. Kuigi turvalisuse olukorrast on räägitud palju, pole praegu reisimisele mingeid piiranguid seatud. Põhja-Koreasse minnes oli pere valmis halvimaks, aga kohapeal on elu olnud üllatavalt hea. Põhiline tähelepanek on see, et inimesed on seal samasugused nagu igal pool mujal, põnevad ja töökad. Üle kõige hindavad korealased ilu.
http://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000005200830.html
