Soome ja Eesti koostöö inimeste tasandil on tihedam kui kunagi varem, aga Soome meedia kajastus Eestist on langenud vanadesse rööbastesse. Kui varem oli see tingitud Nõukogude Liidu survest, siis nüüd kardab Soome USA-d.
Iseloomulik on see, et paljud Eestis töötavad Soome ajakirjanikud ei julge oma arvamusi enam oma nime all välja öelda. Nad on ära hirmutatud, nii nagu nõukogude ajal. Hirm tuleneb asjaolust, et Soome asutused on hakanud järjest enam sekkuma ajakirjanike tegevusse.
Äsja oli juhtum, kus Soome suursaadik Kirsti Narinen sekkus soome ajakirjanike tehtava Põdra-TV saate sisusse Tallinna televisioonis. Tulemus oli see, et saate sisu tuli muuta ja saade otsustati Tallinna TV programmist kõrvaldada. Mõned aastad tagasi muudeti valitsusringkondade survel keeruliseks Soome rahvusringhäälingu ajakirjaniku Risto Vuorineni tegevus, kui ta oli julgenud teha saate laste olukorrast Eestis.
See oli samalaadne sekkumine, millega Soome peaminister Juha Sipilä püüdis möödunud aasta lõpus Soome rahvustelevisioonis ära hoida oma korruptsioonimaigulise tegevuse kajastamist. Ent kui Soomes võtsid Sipilä teema kohe üles teised väljaanded, siis Eesti elu kajastamine jäi Soome meedias katki. Pärast Vuorineni hakkas Soome televisioonile Eestist saateid tegema endine saatkonna pressinõunik Marjo Näkki, kes on keskendunud ainult ametlikele, põhiliselt NATO-ga seotud teemadele.
Eestiga seotud soome ajakirjanikud räägivad, et Soome meedia on Eesti puhul langenud vanadesse rööbastesse. See tähendab, et Eesti puhul kajastatakse ainult poliitiliselt korrektseid asju. Mingit kriitikat ei lubata teha. Ametlikult sellist asja loomulikult keegi ei kinnita, see oli nii ka nõukogude ajal, ent tegelikult teavad ja näevad kõik, mis toimub. Aga sellest ei räägita. Selline vaikimise poliitika töötati Soomes välja president Urho Kekkoneni ametisoleku ajal, mil Soome püüdis meeldida ühtviisi nii Venemaale kui Läänele. Tasub meenutada, et Urho Kekkonen istus Soome presidendi toolil 26 aastat.
Selles kontekstis polnud ime, et Eestis jäi Soome 100. sünniaastal tegevusloast ilma ainus soomekeelne raadio Eestis – SSS-Raadio, mis püüdis vahendada soomlastele võimalikult mitmekülgselt ja objektiivselt Eestis toimuvat. Ent see suu pandi üsna ruttu kinni. Raadiolubade konkursi võitis absurde pakkumusega ajaleht Äripäev, mil pole oma raadiot veel olemaski. Kõik märgid näitavad, et eesmärk oli soome raadioentusiastidele ära teha ja selleks kasutati tankistina Äripäeva.
Tulemus on see, et Soome ajakirjandus, mis võiks objektiivselt kajastada elu Eestis seda ei tee. Nii nagu ka nõukogude ajal. Muu maailma jaoks on aga Eesti nii pisike ja maailmas tähtsusetu, et ei paku huvi. Näiteks Eesti taasiseseisvumise järgse 25 aasta kõige suurema muutuse, haldusreformi kohta pole välismeedias kippu ega kõppu. Muutuse ulatusest annab märku asjaolu, et näiteks Võrumaal jääb senise 13 omavalitsuse asemel alles ainult 3. Juttu pole ka selle kohta, kuidas eesti rahvas peab kangelaslikku, aga juba atte kaotatud võitlust Rail Baltica raudteeprojektiga, mille rajamisel pole arvestatud inimeste arvamusega. Nii nagu 1988. aastal, mil eestlased seisid samamoodi vastu fosforiidi kaevandamisele Virumaal, ei räägita sellest välismeedias midagi. Kui välja arvata Vene meediakanalid, mis moonutavad pilti Eestist oma suva järgi. Soome vaikiva kokkuleppe alusel on Eesti langenud Vene meedia mõjusfääri.
On väike lootus, et välismeedia tunneb Eesti vastu huvi seoses Euroopa Liidu algava eesistumisega. Ent see võib lootuseks jäädagi, sest ELis on praegu peatähelepanu Brexitil ja sellel, kui palju britid lahkumise eest trahvi maksma peavad. Võib arvata, et kõik muu, kaasa arvatud haldusreform ja Rail Baltica jäävad selle varju.
