Taani uurija pakub tänases poliitiliselt ebakindlas maailmas väikeriikidele lahenduseks soometumist. Soometunud on näiteks Kreeka, Ukraina ja Taiwan. Soometumine võiks sobida Kuubale.
Paljudele soomlastele tekitab sõna soometumine hirmujudinaid. Ent nüüd pakub taanlasest uurija soometumist lahendusena väikeriikidele. Taani rahvusvaheliste uuringute keskuse DIIS juhtiv teadur Hans Mouritzen märgib värskes kirjutises, et soometumisest võib saada suurriikide naabruses olevate väiksemate maade teadlik valik, vahendab Helsingin Sanomat.
Soometumine tähendab nõrgema riigi kuulumist suurema naabri mõjusfääri. Mõiste sai alguse Soomest, mis allus Nõukogude Liidu tahtele. Algupäraselt saksakeelne termin Finnlandisierung võeti laiemalt kasutusele 1960ndatel aastatel.
Soometumist toetavad muutused maailmapoliitikas, kus ühe superriigi ainuvõim on jaotunud kolme vahel: USA, Venemaa ja Hiina.
Väiksemate riikide olukorda raskendab see, et suurriigid soovivad jagada maailma huvisfääridesse. Seda trendi soosib Trumpi administratsiooni lähedane suhe Venemaaga. Suurte omavaheline suur sõprus pole väiksematele alati tingimata hea.
Mouritzen omalt poolt juba kiidab soometumist – samas tunnistades, et selline lähenemine võib olla vastuoluline, isegi argpükslik ja küüniline.
Samas kirjutab Mouritzen, et olukorras, kus maailm on multipolaarne ja rahvusvahelised organisatsioonid nõrgad, on soometumine parem lahendus kui oma maine hoidmine – eriti kui alternatiiviks on kaos ja sõda. Mouritzeni artikli on avaldanud mõjukas Londoni mõttekoda The International Institute for Strategic Studies oma väljaandes Survival. Väljaande aprilli-mai numbri teema on suurriigid ja väiksed maad.
Soomele teadur soometumise teed ei paku, aga seda võimalust on pakutud lahenduseks paljudele teistele väikeriikidele. Mõned aastad tagasi pakkus USA mõjukas analüütik Zbigniew Brzezinski soometumist lahendusena Ukrainale. Brzezinski oli aastatel 1977-1981 president Jimmy Carteri julgeolekunõunik.
Soomes on soometumist ja sellega seotud neutraliteedi poliitikat peetud halvaks lahenduseks, kuna praegu on moodne uskuda NATO-sse. Sõna soometumine heidab veel praegugi varju Soomele endale. Brzezinski ettepanekut on maha tehtud ka Ukrainas.
Mouritzeni arvates võiks soometumine olla siiski lahendus neis riikides, mis nagunii on libisemas suure naabri mõju alla. Ta nimetab soometumist paindlikuks alistumiseks, mille käigus tehakse võimsale naabrile mõningaid järeleandmisi, et riik võiks säilitada oma välispoliitilise kursi ja oma peamised väärtused.
Enne soometumist tuleks siiski teha põhjalik kalkulatsioon: kas suur naaber jääbki järeleandmisi nõudma või lepib ta teatud mööndustega. Kui naabri ahnusel pole piire, siis pole soometumine õige strateegia.
Kui aga teisel pool on soov kindlustada teatud olukord, siis on soometumine realistlik valik, märgib Mouritzen. Ta lisab, et soometumise teele läinud maad peaks vaikset alistumist hästi varjama ja siin toob ta eeskujuks Kekkoneni, kes avalikult nimetas Soomet põhjamaise demokraatliku traditsiooniga maaks, kuigi Soome valitsusjuhid pandi paika Kremlis.
Soometumise teele läinud riik peab Mouritzeni järgi ajama suure naabriga ühtset joont, aga teatud annus natsionalismi kuulub asja juurde, kuna see tuletab meelde, et soometumisel on piirid. Tegemist on siiski väga õrna teemaga ning kriitilistel arvamustel ei tohiks lasta paati kõigutada.
Soometunud maades on meedia enesetsensuur tõenäoliselt vältimatu, aga seda ei saa kunagi tunnistada. Välispoliitika peab olema endisest realistlikum ja küünilisem. Vahetevahel saab nööri lõdvemaks lasta – nagu Soomes tehti – aga sellega peab olema väga ettevaatlik. Soometumine tähendab ettevaatlikku kõndimist kitsal rajal.
Mouritzeni arvates pakub Euroopa Liit juba võimalusi soometumiseks. Üks näide on Kreeka, mis alistus ELi, IMFi ja Saksamaa nõudmistele. Muidu oleks Kreeka välja visatud nii EList kui eurotsoonist.
Hea näide soometumisest on Viktor Janukovitši juhitud Ukraina aastatel 2010-2014. Janukovitš juhtis Ukrainat Venemaale sõbralikus vaimus, aga komistuskiviks sai koostöölepe Euroopa Liiduga. Tagajärjeks olid massimeeleavaldused, võimuvahetus, sõda ja Krimmi kaotus Venemaale.
Mouritzen peab soometumise eeskujuks ka Armeeniat. Armeenia teeb Venemaale järeleandmisi, et Venemaa kaitseks riiki Türgi ja Aserbaidžaani ohu eest.
Lisaks Venemaale on suurvõimuks tõusnud Hiina, mille naabrid on valinud vabatahtliku alistumise tee. Näiteks Taiwan soometus president Ma Ying-jeoun’i valitsemisajal aastatel 2008-2016, mil suhted suure naabriga soojenesid. Olukord muutus 2016. aastal, mil Kuomintang’i erakond kaotas valimised.
Hiinale teeb järeleandmisi ka Pakistan, kel on kehvad suhted Indiaga. Kui Põhja- ja Lõuna-Korea ükskord ühinevad, siis võiks nad olla Hiina mõjusfääris.
USA on ajanud oma naabritega soometumise asemel otsese sekkumise ja riigipööramise poliitikat. Nüüd aga võib Kuuba valida suhetes USA-ga soometumise tee. Kuubast võib saada külma sõja aegse Soome peegelpilt, kus sotsialismimaa ja lääne demokraatia teevad vastastikuse vihkamise asemel omavahel koostööd.
http://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000005157554.html
