Soomest 3. aprillil koos perega välja saadetud 19-aastane Ruusu (Rose) kirjutab Kabulist avaliku kirja Soome valitsusele, et tema pere sureb varsti.

Ruusu kirjutab, et ta räägib soome keelt ja temast saab kunagi jurist. Ta kirjutab, et tahab tagasi Soome gümnaasiumi ja küsib, mida ta peaks tegema, et mitte surra Kabulis. Ta oli kuulnud, et Soomes pea- ja siseminister tahavad suurendada pagulaste kvooti, et rohkem inimesi vastu võtta ja tunneb huvi, kas tema võiks nende hulka pääseda.

Tüdruk kirjutab inglise keeles, et saadeti Soomest sunniviisiliselt välja koos oma isa, ema, õe ja kahe vennaga. Praegu varjavad nad end Kabulis ja on hirmul, et nad tapetakse või vägistatakse.

Nad tulid Afganistanist Euroopasse, et leida turvaline elukoht. Nad tulid läbi Venemaa, teekond oli raske ja nad pandi Venemaal neljaks kuuks vanglasse. Ruusu oli siis veel laps. Kui nad vanglast pääsesid, otsustasid nad minna Soome ja lõpuks jõudsidki Soome 22. veebruaril 2016. aastal. Ruusu oli siis 17-aastane.

Algul elasid nad laagris Hyvinkääl, siis kutsuti nad kohe intervjuule, aga nad polnud selleks veel valmis, kuna olid alles Venemaa vanglast vabanenud. Nad olid stressis, hirmul ja neil polnud kedagi, kes oleks neid abistanud.

Intervjuu läks algusest peale valesti. Neil olid iraani keele tõlgid, kes neist arugi ei saanud. Intervjueerijad ei saanud neist samuti aru ja nende juttu tõlgiti valesti. Seetõttu ei saadud aru, et tema perekond võidakse tappa ja tema vend oli juba ära tapetud. See oli põhjus, miks nad olid Afganistanist lahkunud.

Nad põgenesid Afganistanist probleemide eest ja Soome jõudes arvasid, et on pääsenud. Aga Soome ei koheldud neid inimõigustele vastavalt. Neile ei pakutud õiglast menetlust. Algusest peale ei usutud seda, et pere on suures ohus.

Lõpuks, kui pere oli saanud taotlustele kolm korda negatiivse vastuse, võttis politsei nendega ühendust ja andis teada, et neil pole võimalik enam kauemaks Soome jääda ja et neil on kuu aega otsustada, mis nad edasi teevad.

Lõpuks toodi pere Hyvinkäält Helsingisse Metsälä kinnipidamiskeskusesse. See oli nagu vangla.

Seejärel tuli nende juurde üks inimene, kes ütles, et on Marjaana Toiviainen ja et on preester ja saab aidata. Toiviainen ütles, et perega on valesti käitutud ja et nad peavad uued taotlused esitama. Metsäläs ei antud neile isegi paberit, et taotlust kirjutada, Toiviainen helistas politseisse ja pärast seda said nad taotluse kirjutada. Pärast seda viidi nad uuesti politseisse intervjuule, neil olid tõendid kaasas, aga politsei ei tundnud nende vastu huvi. Neilt võeti sõrmejäljed ja tehti fotod. Siis said nad paberi, milles oli öeldud, et neid ei saa välja saata, kuna varjupaiga taotlemine on pooleli.

Järgmisel päeval tuli Marjaana uuesti ja nad palvetasid koos. Ruusu ema nimi on Mina ja Marjaana teine nimi on Minna, nad olid selle üle väga rõõmsad. Marjaana tõi ka oma isa neid vaatama. See oli väga tähtis, et keegi neist hoolis. Marjaana ütles, et varsti saavad nad sealt välja normaalsesse vastuvõtukeskusesse.

Pärast seda läks Marjaana ära ja tuli politsei. Nad tulid peret ära viima. Marjaanaga enam kohtuda ei lubatud. Nad ei saanud aru, mis toimub, sest neile oli lubatud viia nad vastuvõtukeskusesse. Neile ei selgitatud mitte midagi, mitte keegi ei tõlkinud enam midagi. Neil oli käes paber, kus oli öeldud, et neid ei saa välja saata, kui politsei tuli neile järele. Vanemad langesid hirmunult maha. Nad palusid arsti ja seda lubati, aga arsti ei tulnud. Nende pere tuli ära viima kokku 35 politseinikku. Nad palusid kohtumist oma esindajaga, aga seda ei võimaldatud. Neilt võeti ära nende telefonid. Üks telefon õnnestus ära peita ja Ruusu sai Marjaanaga suhelda.

Politsei sundis nad lennuki peale. Perekond oli šokis.

Praegu on nad Afganistanis ja oma asukohta ei saa öelda, sest varjavad end. Nad on hirmul. Neil pole midagi – pole toitu, pole kodu, ainult ootamine, millal tullakse ja nad tapetakse ja naised vägistatakse.

Ruusu küsib, kuidas tal oleks võimalik tulla tagasi Soome.