Osa soomlasi, põhiliselt noored ja madalama haridusega inimesed hangivad infot ainult sotsiaalmeediast, rääkis Helsingis Yle meediaseminaril Oxfordi ülikooli Reutersi instituudi meediauurija Rasmus Kleis Nielsen.

Sotsiaalmeedia ehk some arengule on kaasa aidanud nutitelefonide plahvatuslik levik, seda nii Brasiilias kui Soomes. Televisioon ja ajalehed on jätkuvalt tähtsad, aga vanemale põlvkonnale. Noored elavad digiajastus ja see on nii kogu maailmas.

Kleis Nielsen on oma uurimisgrupiga jälginud viie aasta jooksul muutusi meediamaastikul 26 riigis ja Põhjamaade eripära on see, et siin on vanad meediaettevõtted muutustes ellu jäänud. Põhjamaades on rahvusringhäälingud ja meediaettevõtted tugevad, nad kasutasid digitaalset meediat enda huvides ära. Samas on tõsi see, et kuigi veebis käib palju inimesi, ei teeni sellega raha. Põhiline raha tuleb paberil väljaannete müügist.

Põhjamaades on usaldus meediaväljaannete vastu kõrgem ning some roll infoallikana väiksem. Soomes kasutatakse somet info hankimiseks teistest maadest vähem, aga Soomeski on inimesi, eriti noorte ja madalama haridusega inimeste hulgas, kes hangivad kogu info some kaudu. Sellega seoses võib toimuda ühiskonna lõhestumine, kus üks, haritum osa jälgib tavapärast meediat ja teine ainult sotsiaalmeediat.

Muutused meedias võib kokku võtta nii, et varem olid ainult üksikud meediafirmad, mida kõik jälgisid, ja mis keskendusid teatud kindla auditooriumi teenindamisele. Internetis aga mingit kindlat auditooriumit ei ole, iga lugu tuleb eraldi müüa ja konkurents on väga tihe.

Elame maailmas, kus pakkumine on lõputu, märkis Kleis Nielsen, ning sa pole kunagi kindel, kas keegi üldse teab, et oled midagi kirjutanud. Esimene ja tähtsaim väljakutse on saada kontakt auditooriumiga, meelitada ta artikli juurde. Muidu seda lihtsalt ei eksisteeri.