Lapse võõrandamine teisest vanemast ei ole abielutüli, vaid vaimne vägivald, miks sellega ei tegeleta, küsib Helsingin Sanomate arvamusküljel Pauli Tossavainen ühingust Isät lastel asialla ry.
Tossavainen kirjutab, et igal aastal peetakse 25. aprillil rahvusvahelist võõrandumise vastast päeva. Lapse võõrandumine teisest vanemast ei ole harv juhus, mida tuleb ette paljude lahutuste puhul.
Kahjuks ei vaadata lapse võõrandumist ühest vanemast kui lapse vastast vaimset vägivalda, vaid kui vanemate vahelist abielutüli. Kuigi lapse võõrandamist on mõju poolest võrreldud lapse seksuaalse kuritarvitamisega, pole Soomes loodud võimalusi selle välja selgitamiseks või tuvastamiseks.
Lapse võõrandamine vanemast peaks kuuluma lastekaitse tegevusvaldkonda, aga seal vaadatakse asja kui vanemate omavahelist hooldusvaidlust, millega lastekaitse ei tegele. Nõnda jääb võõrandunud laps ilma abita.
Võõrandumise tuvastamine võib olla keeruline, aga mitte võimatu. On selge, et võõrandaja ise ei aita asja välja selgitada. Olukord on keerukam siis, kui laps on juba võõrandatud. Siis võib lapse „oma” tahe teisest vanemast loobuda kõlada usutavalt, kui ei läheneta asjale süvitsi.
Võõrandumise kohta on esitatud seaduseelnõu ja esitatud kirjalikke küsimusi. Need pole veel kuhugi jõudnud. Laste võõrandumist vaadatakse pealt samamoodi nagu varemgi.
Miks lastevastasesse vägivalda ei sekkuta? Küsimus võib olla arusaamise puudumises. Tõsi on see, et asjast saad aru siis, kui ise sellega vahetult kokku puutud. Küsimus võib olla ka suhtumises. Kui ohvrina nähakse ühte vanematest, mitte last, siis hakkavad mängida sugupooli puudutavad stereotüübid.
Ema nähakse tavaliselt loomulikuma hooldajana, isa jälle potentsiaalse tagakiusaja või purjutajana. Siis vaadatakse võõrandumist kui lapse kaitsmist ja õiguspärast tegevust. Lapsevanem, kes seisab lapse õiguse eest mõlemale vanemale on kui tüütu lapse huvide kahjustaja.
Võõrandumine eeldab puudujääke moraalis ja empaatiavõimes. Võõrandajad ei ole head lapsevanemad. Neile ei mõju ilusad sõnad ja veenmine. Neid innustab teise vanema võimetus käituda sama ebaausalt. Nad kasutavad ära oma positsiooni ja auke seadustes. Valede ja süüdistuste abil peidetakse lapse vaimset mõjutamist.
Aegunud hooldusseadus ei takista võõrandumist. Loodetavasti nähakse uues seaduses võõrandumist kui lapse huvide kahjustamist. Kui midagi ei muutu, siis on ohvriteks tulevad sugupõlved.
