Kotka linnas nn Punases majas tegutses aastail 1996-2002 Soome tuntuim bordell. Seda juhiti Venemaalt, sellega teeniti üle 3 miljoni euro ja selle pidajad mõisteti kohus 1-3 aastaks vangi, vahendab Yle.

Maja omanik oli ametlikult kohalik jurist. Bordelli kliendid olid näiteks kohalikud poliitikud, kellest üks lausa elas pooleldi seal.

Bordelli tegevus sai 1990ndate algul sellest, kui venelased hakkasid Kotka tänavatel müüma viina ja suitsu. Vene naised müüsid seksi otse bussidest. Seksiäri siirdumine Punasesse majja oli politsei jaoks paras pähkel, sest sealt leiti küll viina ja suitsu, aga mitte kunagi prostituute. Kotka linnas oli samas üldteada, et majas tegutseb bordell ja politseid süüdistati saamatuses. Seksi ostmine ja müümine iseenesest polnud kuritegu, keelatud oli seksi vahendamine. Politsei küll teadis, et maja tegevust juhitakse Venemaalt, aga selle kohta polnud tõendeid.

Uurimine kestis kokku üle viie aasta ja lõpptulemus jättis jälje Soome kuritegevuse ajalukku.

Punase maja lugu sai alguse 1980ndate lõpus, kui majast kolisid välja raudteetöölised ja see jäi tühjaks. Kohalikul juristil oli plaan maja remontida ja jagada see korteriteks. Siis aga olukord muutus. 1990ndate algul algas majanduslangus lama, mistõttu sattus jurist raskustesse. Võlg ulatus miljonitesse markadesse. Kortereid müüa polnud võimalik. Rahahäda oli nii suur, et ta üüris maja välja ühele armeenlasele. Maja nimeks sai Moi dom 1, tõlkes: Minu maja. Tegelikkuses rajati sinna bordell.

Bordelli pidajad sõlmisid lepingud turismifirmadega, mille kaudu hangiti töötajatele Soome viisad. Lõbumaja teiseks juhatajaks sai üks venelanna, lisaks võeti tööle üks kohalik uksehoidja.

Lõbumajja veeti töötajaid Venemaalt bussidega. Need olid elukutselt arstid ja õpetajad, kellele lubati hästi tasuvat tööd Soomes. Kohapeal alles selgus, millega oli tegu. Osa naisi pandi tööle vastu nende tahtmist. Naised tulid Soome, kuna Venemaal oli väga raske toime tulla. Nad teenisid punases majas nädalaga rohkem kui kodus õpetajana või haiglaõena mitme kuu jooksul. Peterburis saatsid neid bussi peale pere liikmed. Mees ja lapsed lehvitasid emale, kes sõitis Soome tööreisile. Naised töötasid vaheldumisi nädala Soomes ja nädala kodus.

Punane maja polnud ainus selletaoline. 1990ndatel tegutses Soomes kümneid bordelle.

Töötajaid värvati Peterburis. Värbamisega tegelesid armeenlane ja venelanna. Töötajad läbisid tiheda sõela. Naine pidi olema 20-30-aastane ja lojaalne. Välimus pidi olema selline, et naine oleks võimeline hästi teenima.

Naised valmistati korralikult ette. Venelannal oli Peterburis väike toidupood, kus naisi välja õpetati. Naistele õpetati näiteks seda, mida öelda politseile ja piirivalvuritele. Jutt pidi olema sorav ning see õpiti korralikult selgeks. Piiri peal tuli öelda, et reisi eesmärk on turism ja šoppamine. Poliseile ei tohtinud öelda, et osa rahast makstakse kellelgi teisele.

Punases majas töötas nädalalõppudel mitukümmend naist. Buss tuli neljapäeval ja lahkus pühapäeval. Naised küsisid 300-500 marka ühe korra eest. Klientidel oli võimalik võtta naine koju. Terve nädalalõpp maksis 1500 marka.

Armeenlane ja venelanna olid naised omavahel ära jaganud. Kumbki pidas oma naiste üle arvestust. Algul küsisid nad naistelt 600 marka päeva, hiljem juba 1000 marka. Kotka merepäevade ajal, kui kliente oli rohkem, küsiti 2000 marka päevas. Juhtus sedagi, et mõni naine jäi vahendajale võlgu. Osa naisi teenindas öö jooksul kuni kümmet klienti, teised mitte ühtegi. Kui naisel raha polnud, siis sunniti teda võlgu võtma. Vahendajad ei saanud jääda ilma rahata. Enamasti lahkusid võlglased nuttes, sest neid ei peetud seal kaua.

Maja oli kuulus üle terve Soome. Sinna saabus kliente nii Helsingist kui Ida-Soomest. Kohalikud noored mehed müüsid oma asju, et seksi osta. Ning siis oli seal üks kohalik poliitik, kellest sai majas peaaegu püsielanik. Ta ei käinud seal ainult merepäevade ajal, kuna siis oli ukse taga pikk järjekord.

Poliitik rääkis hiljem, et oli majas kohanud naist, kes oli 4000-5000 marka võlgu. Poliitik maksis naise eest võla ja viis ta tagasi Peterburgi. Poliitik veetis majas nii palju aega, et võitis maja pidajate usalduse. Lõpuks ta sõidutas juba ise naisi Soome ja Peterburi vahet. Poliitiku usaldamine oli samas suur viga, sest politsei sai temalt palju olulist infot. Nimelt oli poliitik üks neist vähestest, kes nägi, kuidas raha majas sees liikus. Majas tegutsesid brigadirid, kes korjasid raha kokku ja saatsid selle omanikele Peterburgi. Mingi aja pärast naisi enam turistibussidega ei veetud, vaid sõidutati autodega. Mõned tulid tavaliste liinibussidega.

Soome politsei palus abi Venemaalt, sest algul oli kahtlus, et naised veavad üle piiri narkootikume. Koostöö vene partneritega sujus eriti hästi. Telefonide pealtkuulamine polnud kupeldamise tuvastamisel lubatud, küll aga narkokaubanduse puhul. Pealtkuulamise abil saadi teada, millal ja millised naised tulevad. Vaalimaa piirivalvurid tundsid neid juba nägupidi. Naistel olid tavaliselt kaasas ainult ühed pealisrõivad, aga hulgaliselt aluspesu. Lisaks libestid, kondoomid, lõhnaõlid ja antibiootikumid haiguste vastu.

Armeenlane oli samuti hästi tuntud. Kord pakkus ta isegi piirivalvuritele tasuta seksi Punases majas. Siis aga armeenlane tapeti. Nüüd otsustas politsei reageerida. Oli teada, millal saabub venelanna – see oli kolmekuningapäeva õhtul 2002. aastal. Politsei pidas kinni juristi ja osa maja töötajatest. Leiti 120 000 marka raha – selle järele pidigi venelanna tulema. Venelanna peeti kinni piiril ja kohus mõistis talle maksimumkaristuse – kolm aastat vanglat. Jurist sai 1,5 aastat, üks maja töötaja aasta.

Kui bordellid Soome kinni pandi, liikus seksiäri edasi veebi. Pärast Punase maja juhtumit muudeti seadust ja seksiäri vahendamise eest võib saada kuni kuus aastat vanglat. Nüüd võib trahvida ka kliente, kuna seksi ostmine vahendaja kaudu on kuritegu.

Täna pole teada, kas prostitutsiooni esineb Soomes rohkem või vähem kui 20 aastat tagasi. Vahendusjuhtumite arv on vähenenud, aga lõbumajandus pole kuhugi kadunud.