Vähiravi võimalused üha paranevad, aga Soomes haigestub sellele vaatamata igal aastal vähki tuhandeid inimesi, kellest alla pooled on aasta pärast veel elus. Soome naine Jonna Kalavainen haigestus munsarjavähki, sai sellest võitu, abiellus, aga siis avastati tal uus kasvaja, vahendab Helsingin Sanomat.
30-aastane Jonna Kalavainen hakkas peavalude ja põletike üle kurtma paar aastat tagasi. Ta palus end uurida, ent selle peale arvati, et ta kas mõtleb haigusi ise välja või on narkomaan. Naine pöördus kümneid kordi esmaabi saamiseks haiglasse, aga tal ei leitud mitte mingit viga.
Kui viga lõpuks selgus, siis pani see kõik seisma. Munasarjavähk oli siirded ajanud kõhu vahelihasesse, emakasse ja maksa. Naisele oli see uudis paras pomm. Ta polnud varem kuulnudki sellisest vähist. Paar päeva käis ta mööda seinaääri ja arvas, et sureb kohe ära.
Aastas saab sama diagnoosi ligi 400 naist. Nii mõnigi saab teada, et vähk on juba edasi levinud. Turu ülikooli keskhaigla naistekliiniku arst, professor Seija Grenman selgitab, et munasarjavähil on algusfaasis väga vähe tundemärke. Vaevused on ebaselged ja raskesti tuvastatavad. Kõht läheb paiste, alakõhus on rõhuv tunne, tihti tuleb pissil käia ja soolestiku tegevus muutub. Enamus munasarjavähkidest avastatakse alles siis, kui nad on levinud juba kõhuõõnde.
Munasarjavähi puhul on tervenemise võimalus väiksem kui näiteks rinna- või eesnäärmevähi puhul. Viimati nimetatute puhul on viie aasta pärast elus 90% haigestunutest, munasarjavähi puhul ainult 44%.
Munasarjavähi ravi raskendab asjaolu, et vähki on mitut eri tüüpi ja ühes kasvajas võivad rakud reageerida ravile eri moodi.
Rasked vähid on ka sapipõie, maksa ja kõhunäärme vähid. Maksavähki haigestunutest on aasta pärast elus ainult 30%, sapipõie puhul 40% ja kõhunäärme vähiga 26%. Neid vähijuhtumeid avastatakse aastas ligi 2000. Nendegi puhul on algusfaasis vähe vaevusi ja avastamise korral on vähk juba edasi levinud.
Parim võimalus kasvatajat eemaldada on lõikus, ent kui kasvaja on kaugele arenenud, siis tuleb kasutada keemiaravi ja kiiritamist. Paljude vähijuhtumite puhul pole ravimitest abi. Näiteks vähiravis kasutatavad tsütostaadid ehk rakublokeerijad ei toimi maksavähi puhul. Maksavähi raviks on leiutatud täpsemaid ravimeid, mis pärsivad vähi arengut.
Kalavaineni puhul saatis ta lõpuks uuringutele töötervishoiuarst. Kaks päeva pärast uuringuid kutsuti ta haiglasse tagasi. Ühte ruumi sisenes palju inimesi ja naine kutsuti sinna sisse. Arst ütles, et tal on munasarjavähk. Prognoos polnud hea: ainult 14% võimalus terveneda. Naine otsustas alustada raviga.
Lõikus kestis 15 tundi. Naine polnud kindel, kas ta sellest välja tuleb, aga tuli ja ka järgnevast ravikuurist. Poole aasta pärast sai ta teada, et vähist on jagu saadud. See oli elu parim jõulukink. Naine oli nõrk, väsinud ja kiilas, aga õnnelik, et sai edasi elada. Suure pere unistusest tuli siiski loobuda, sest vähk võttis nii emaka kui munasarjad. Koolieelik Onni ei saagi omale soovitud õekest.
Kalavainen naasis tööle aasta aega tagasi. Sügisel tundis ta alakõhus taas valu, ta aimas halba ja otsustas pulmapeo ettepoole tuua. Ta tahtis omale kinkida ühe õnneliku päeva. Ta mõtles, et kui haigus ei viinud teda eelmisel korral, siis ei vii ka nüüd. Pensioni pole tal mõtet oodata, sest tõenäosus nii kaua elada on 0,5%. Elada võib olla jäänud kas kaks või 20 aastat.
Professor Grenmani väitel on munasarjavähi kordumise risk väga suur, seda eriti esimese paari aasta jooksul. Kui haigus kordub, siis tavaliselt enam paranemise võimalusi pole. Raviga on aga võimalik elu pikendada.
Kalavaineni teine lõikus õnnestus samuti hästi ja kasvaja saadi välja. Nüüd jätkub tsütostaadiravi, mis kestab viis aastat. Naise vähk on tunnistatud hormoonisõltuvaks, mis tähendab, et lisaks tsütostaadivaludele peab ta taluma hormonaalravi lõpetamisega seotud vaevusi. Kokkuvõttes on kõik siiski positiivne, sest ravi peaks vältima uute kasvajate teket ja pikendama eluiga. Vähk on olnud naise jaoks raske, aga õpetlik kogemus.
Vähk pani teistmoodi mõtlema. Väikestest asjadest said suured ja suurtest väikesed. Muretsemist on vähem ja naine elab üks päev korraga. Naisele on tähtsad perega veedetud hetked. Ta on õnnelik, et nägi ära Onni mineku eelkooli, aga ei tea veel, kas näeb lapse minekut päris kooli.
http://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005074314.html
