Meedias kajastatakse enamasti hasartmängudega saadud võite. Ent palju rohkem on neid, kes mängimise läbi kaotavad kõik – nii suhte, raha kui lõpuks töö. Just nii juhtus soomlase Jussi Nummiga, kes mängis ööd läbi ja päeval tegi näo, et kõik on korras. Kuni lõpuks oli kaotanud kõik.
Nummi (32) suutis mängides vastu pidada aastakümneid, enne kui elu kokku varises. Asi lõppes sellega, et ta jäi mängimisega vahele töö juures ja naine nägi panga väljavõtteid, vahendab Helsingin Sanomat. Mees oli seda päeva oodanud ja mingis mõttes oli see talle kergendus. Juba sama päeva õhtul helistas ta mängimise ohvritele mõeldud Peluuri infoliinile ja mõnele lähedasele. Kuni selle ajani oli tema mängukirg olnud suur saladus.
Jussi Nummi pole ainus – temasuguseid mängimise ohvreid, kes ei suuda oma mängukirge enam kontrollida on Soomes kokku 124 000, kellest 49 000 jaoks on asi tõsine.
Mängimist on raske tuvastada töökohal, mängija ei haise nagu alkohoolik. Isegi töötervishoiu spetsialistid ei oska enamasti esitada õigeid küsimusi. Nummi puhul ei märgatud töökohal mitte midagi, kuigi ta ei ilmunud mängimise tõttu vahel tööle ning uhkustas aeg-ajalt oma suurte netipokkeri võitudega. Nummi ise tunnistab, et võidu üle oli uhkus suur, ja selle eest isegi tunnustati, kuigi mõned kolleegid hoiatasid, et ta on hull ja et selles pole midagi toredat.
Tervisekontrollis ei küsitud mängimise kohta kunagi midagi, kuigi alkoholi kohta küsiti. Mängimise probleemiga tegeleva projektijuhi Tapio Jaakkola aravates peaks tervisekontrollis mängimise kohta küsima. Tema väitel võib mäng muutuda probleemiks igaühe jaoks. Mäng muutub riskantseks, kui mängitakse kord nädalas või mängus on neli või enam mängijat. Häirekellad peaks hakkama helisema hakkama siis, kui mängitakse mänguautomaatidega või netikasiinos, kus panused on suured.
Nummi alustas mängimist 10-aastaselt. Siis oli see süütu asi, aga probleemid tekkisid juba 15-aastaselt. Siis puudus ta koolist, kui oli raha ja võimalus mängida. Teismeeas mängis ta koolitundide ajal kaupluste automaatidel. Kui ta läks tööle metallifirmasse, siis läks mängimine suuremaks. Siis oli raha, mida mängu panna.
Siis oli just alanud netipokkeri buum. Mänguautomaadid jäid.
Kodus netipokkerit mängides ei pidanud enam käima raha vahetamas nagu mänguautomaatide puhul. Panused kasvasid. Palgaraha sai ruttu läbi ja Nummi hakkas võtma laenu. Mõte oli võita veel rohkem.
Mees käis läbi kõik laenupakkujad. Võlg kasvas kümne tuhande euroni. Ta laenas raha vanematelt ja valetas, et vajab seda üüri või toidu eest maksmiseks.
Argielu muutus järjest igavamaks. Üha raskem oli leida rõõmu tavalistest asjadest nagu töö. Mõte ei liikunud, kuna ööuni jäi lühikeseks.
- aastal kohtas Nummi oma kaasat, lõi pere ja jättis mängu sinnapaika. Nüüd teab ta, et siis polnud kõik veel sugugi korras. Teda vaevas see, et ta polnud oma mängukirest kellelegi rääkinud. Näiteks oma naisele ei rääkinud ta sellest midagi. Tal oli häbi ja ta arvas, et on nõrk inimene, kui sellest räägib. Ning siis tal jälle vääratas. See oli üks tavaline päev. Netikasiino reklaamis suuri võite ja ajal, kui naine magas, mängis ta suurte panustega. Laenud kerkisid nüüd juba kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Kui mõni sõber oleks sel ajal kuhugi kutsunud, siis poleks ta läinud, kuna kogu vaba aeg kulus mängimise peale.
Mängimine on samalaadne taganemistee nagu alkohol – nii kirjeldab Nummi mängusõltuvuses inimese mõttemaailma. Mängimine toob kaasa majanduslikke probleeme ja tülisid paarisuhtes, neist põgenemiseks mängitakse veel rohkem. Kaotused toovad kaasa masenduse, stressi ja unepuuduse – need häired vähendavad tööalast võimekust.
Töökohal võib mängusõltuvust aru saada siis, kui inimesel on majandusprobleemid ja ta võtab tihti laenu. Äärmuslikel juhtudel lähevad sassi enda ja tööandja rahakott.
Kui märkad töökaaslasel probleemi mängimisega, siis ei tohiks teda hakata süüdistama. Samas peaks asjast rääkima. Võib näiteks öelda, et oled märganud, et inimene ei suuda tööle keskenduda ja kas sel teemal oleks võimalik temaga rääkida. Kuigi sõpra pole ilus taga rääkida, võiks asjast märku anda ülemusele.
Jaakkola väitel satuvad mängusõltlased ravile, kui neil on olnud probleem 7-9 aastat. Mehed alustavad mängimisega nooremalt kui naised ning jõuavad ravile 30ndates eluaastates. Naised otsivad abi 40ndates.
Tavaliselt käiakse enne abi saamist põhjas ära. Nummi jaoks oli põhi siis, kui ta kaotas uue töökoha. Ta oli olnud tööl kaks kuud katseajaga, kui talle öeldi, et pole vaja enam tulla. Ta arvas, et ta polnud töö juures küllalt hea, aga keegi temalt midagi ei küsinud. Ta mängis ööd läbi ja hommikul püüdis teha nägu, et kõik on korras. Töö ja pere jäid mängimise kõrval tahaplaanile. Pere läks lõhki.
Nummi oli ravil kaks kuud. Pärast seda on mängimise vältimine olnud erakordselt lihtne, aga algul ei saanud näiteks arvutit kasutada. Kui ta kolis omaette korterisse, siis pidi ta arvuti ajutiselt kodust ära viima. Ta sai aru, et polnud arvutit kasutanud muuks kui mängimiseks. Samuti ei hoidnud ta raha enam arvel, vaid võttis kõik sulas välja. Ei läinud mööda kahe kuudki kui Nummi sai aru, et ta ei vaja enam mängimist. Lapsed on kasvanud suuremaks ja kahest kodust hoolimata teeb pere nüüd paljusid asju koos.
Soome terviseliidu andmetel on üle 100 000 soomlasel probleeme mängusõltuvusega ning ligi 50 000 jaoks on probleem tõsine. Sotsiaalministeeriumi info kohaselt läheb mängusõltuvus Soome maksumaksjale aastas maksma ligi 2,5 miljonit eurot. Riiklik mängusõltlaste Peluuri-tugiteenus neelab tänavusel aastal ligi miljon eurot. Võrreldes möödunud aastaga on summa kahekordistunud. Peluuri korraldab mängusõltlastele 8-10 nädala pikkust võõrutusprogrammi „Mäng läbi”, kuhu on mitme kuu pikkune järjekord.
Mängusõltuvuse korral saab abi ka tervisekeskustest.
http://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005093100.html
