Eestis ei juhtu just iga päev, et ajakirjanik satub Kohtla-Järvele. Veel ebatavalisem on, et Kohtla-Järvet külastab mõni välismaa ajakirjanik. Soome Yle ajakirjanik Marjo Näkki käis Kohta-Järvel ja vestles kohalike inimestega. Ta sai teada, et eesti keelt seal ei osata ja polegi vaja osata, sest seda ei lähe vaja. Samas ei näinud ajakirjanik tänaval separatiste, kuigi Kohtla-Järve arvati olevat uus Krimm.
Esimene intervjueeritav on 11-aastane Miša, kes on 5a klassi korrapidaja. Tema ees laual on raamat, vihik ja pliiatsid. Miša loeb vihikust eesti keeles, kuigi vene aktsendiga. Tema lauseid parandab õpetaja Riina Kazatšenko, kelle ülesanne on õpetada Kohtla-Järve kesklinna põhikoolis õpilastele riigikeelt, eesti keelt.
Õpilasi on palju, kuna ainult kümnendik linna elanikest räägib eesti keelt. Valdav keel on linnas vene keel. Seda räägib emakeelena iga neljas Eesti elanik.
Kui kodus lapsele räägitakse, et eesti keelt pole vaja, seda polnud vaja vanematele, seda pole vaja lastele, siis on lõpptulemus selge, räägib Kazatšenko. Lastele on antud kodune ülesanne õppida ära Ellen Niidu luuletus Karu talvelaul. Selle ette lugemine läheb ladusalt. Järgmiseks küsib õpetaja Kazatšenko, kui mitu õpilast vaatas eelmisel õhtul Eesti televisiooni uudistesaadet, mis oli samuti kodune ülesanne. Selle peale ei tõuse mitte ükski käsi. Õpetaja küsimuse peale, potšemu – miks – vastavad lapsed, et nad ei näe kodus Eesti televisooni. Või üldse eestikeelseid kanaleid. Kohtla-Järvel näeb telerist ainult venekeelseid kanaleid. Linna Stalini-aegsete kivimajade ja nõukogude-aegsete korrusmajade seinad on täis satelliit-antenni taldrikuid.
Kohtla-Järve kesklinna suurim kaubakeskus asub endises kinos Pobeda – Võit. Selle seintelt vaatavad vastu sirbid ja vasarad ning viisnurgad. Hoone omanik arvas maja remontides, et need võiks alles jääda. Samal põhimõttel on uuendatud Kohtla-Järve kultuurimaja. Mujal endises Nõukogude Liidus nagu Ukrainas ja Leedus on nõukogude sümboolika hoonetelt eemaldatud.
Ajalugu on nagu on. Meil pole mõtet teeselda, et kõik sai alguse 26 aastat tagasi, kui Eesti iseseisvus, räägib linnamajanduse spetsialist Mark Fjodorov. Ta ise sündis 25 aastat tagasi päeval, kui Nõukogude Liit lagunes.
Kohtla-Järve üldilme on kollane ja hall. Stalini-aegsed majad võiks ilusad välja näha, aga nad on kaitse all ja vajaksid remonti. Fjodorov selgitab, et majade välimuse parandamiseks on kindlad nõuded, aga inimestel pole selleks raha. Linna välisilme parandamine ongi üks Fjodorovi valimisteemasid. Noormees tahab kodulinna arengus poliitikuna kaasa lüüa.
Loomulik valik oleks valitsuspartei Keskerakond, mis valitseb nii Kohtla-Järvet kui teisi venekeelseid omavalitsusi. Sügisel toimuvatel valimistel seisab Keskerakond venekeelse elanikkonna olukorra parandamise eest.
Fjodorov aga tahab üllatuslikult saada hoopis Reformierakonna kandidaadiks. Selle partei esindajad on pidanud venekeelset vähemust ohuks Eesti rahvuslikule julgeolekule. Fjodorov ütleb selle kohta, et ta pole nõus partei üleriikliku poliitikaga, aga Kohtla-Järvel otsustavad asju omad inimesed.
Kohtla-Järve kandi muidu tasast siluetti kujundavad tuhamäed. Seda on ka muidu tunda – tuhaebemed kinnituvad nahale ja ninna tungib gaasi lõhn. Isegi kesklinna park ümbritseb kaevandust.
Kohtla-Järve piirkonnas olid aastasadade vältel ainult külad ja mõisad. Siis leiti maapõuest eestimaine kuld – põlevkivi. Nii ühendati külad kiiresti linnaks.
Põlevkivi väärtusest said aru isegi sakslased. Ida-Viru kaevandused varustasid Natsi-Saksamaad kütusega. Tööd toodi tegema Ostlandi vallutatud piirkonnast juudid, enamik neist Leedust. Punaarmee sõdurid leidsid hiljem laibad kaevanduskäikudest.
Kohtla-Järvel peetakse Punaarmeed jätkuvalt vabastajaks. Teise ilmasõja lõppu 9. mail tähistatakse siin kui võidupüha. Siis kogunevad kohtlajärvelased Suure Isamaasõja mälestussamba juurde ja vene saatkonna esindaja asetab samba jalamile pärja. Oranži-mustakirjusid Georgi linte, venelaste tunnuseid on nüüdki näha samba juures.
Nõukogude ajal kasvas põlevkivi kaevandamine plahvatuslikult. Kaevandused pakkusid hästitasuvat tööd ja Kohtla-Järvele tuli tuhandeid inimesi üle terve Nõukogude Liidu. Linn arenes ja eestlased jäid vähemusse.
Siis aga muutusid nii aeg kui tööstused. Töökohad kadusid ja inimeste vool võttis vastupidise suuna. Ida-Virumaa on juba aastaid olnud töötuse edetabelite tipus. Palgatase on palju madalam kui mujal Eestis. Kohtla-Järvel elanike arv jääb igal aastal väljarände tõttu tuhande võrra väiksemaks.
Kohtlajärvelaste lemmikharrastus on hoki. Nagu nad ise ütlevad, naš hokkei, naša pobeda – meie hoki, meie võit. Sellise teksti ja Kohtla-Järve vapiga varustatud plakat ehib jäähalli sissepääsu.
Eestis on jäähoki põhiliselt venekeelse elanikkonna harrastus. Pealtvaatajate hulgas on kümmekond lapsevanemat, kui kaks isa lastele jääl uisutades õpetussõnu jagavad. Jääl toimuvat jälgib Alexander Smetanin, kes juhendab Kohtla-Järve noorte jäähokivõistkonda Everest.
Smetanin on sündinud Kohtla-Järvel. 1980ndatel käis tema enda treener lasteaias noori mängijaid välja valimas. Smetanin meenutab, kuidas ta ise jää peal koperdas treeneri järel nöörist kinni hoides. Lapsi oli siis treeningul nelikümmend, nüüd ei saa aga omadest mängijatest isegi võistkonda kokku. Lisa otsitakse Tallinnast, Tartust ja Narvast. Siis sõidetakse turniirile Peterburgi, kus mängitakse noorte liigas.
Piiritagune Peterburi linn ongi paljude kohtlajärvelaste jaoks loomulik suund. Üle piiri pääseb nii Vene passi kui nn halli passiga ilma viisata. Hall pass on kodakondsuseta isikute reisidokument. Selline on jätkuvalt ligi 80 000 eestivenelasel.
36-aastane Smetanin oli algul samuti halli passiga. 18-aastaselt läks elukutselise mängijana Valgevenesse ja Venemaale, siis võttis Vene kodakondsuse. Pärast mängijakarjääri lõppu tuli tagasi Eestisse. Ta õppis keelt ja tegi kodakondsuse saamiseks vajaliku keeletesti. Nüüd on tal Eesti pass ja koos kohtlajärvelannast naisega kolm last. Ta sõnab, et saaks igal pool hakkama, aga Kohtla-Järve on tema kodu. Oma kodu armastav Smetatin on tüüpiline kohtlajärvelane.
Kolm aastat tagasi pärast Krimmi vallutamist tulid välismaa ajakirjanikud Kohtla-Järvele otsima kohalikke separatiste. Arvati, et vene enamusega maakond on järgmine mässupiirkond. Ent roheliste mehikeste asemel leidsid ajakirjanikud eest tavalised väikelinna elanikud oma argimuredega.
Paljud eestivene inimesed ei mõista eestlaste juttu selle kohta, et venekeelsed peaks sulanduma eesti elanikkonda. Neile on ju Eesti juba kodu. Lapsed kasvavad vene keele, aga Eesti lipu all.
Siinsed inimesed teevad palju tööd ja üritavad hakkama saada. Kui teed seda, milles oled hea, siis pole tähtsust sellel, mis mujal maailmas toimub, räägib Smetanin.
Järgnevalt jõuab ajakirjanik otsaga gospel-kirikusse. Inimesed seisavad püsti ja õõtsutavad ennast muusika taktis. Gospelkiriku jumalateenistus on alanud. Koor laulab mitmel häälel rütmikaid laule. Kogudus koosneb esmapilgul keskealistest inimestest, kes pakatavad õnnest. Lähemalt uurides selgub, et tegemist on elukogenud inimestega.
Paljud jumalateenistusel osalejad on endised narkomaanid ja alkohoolikud. Neid on Kohtla-Järvel palju. Sotsiaalsed probleemid on kuhjunud, piiri tagant tuleb sisse odavat alkoholi ja muid aineid.
Olen olnud kolm korda vangis ja elasin kuus aastat laoruumis, räägib 58-aastane Valeri Serebrjakov pärast jumalateenistust. Ühel hommikul ärkas ta pärast järjekordset joomaööd ja leidis lao välisukse juurest koti toiduainetega. Esimene mõte oli, et ta on kedagi röövinud. Paar päeva hiljem tuli lao juurde kaks abitöötajat, kes tõid Serebrjakovile lisaks toidule Jumala sõna. Serebrjakov pääses võõrutusravile.
Serebrjakovi 38-aastase naise Olga saatus on samasugune. Tema päästja oli Vladimir Vasin, kes on gospelkiriku aktivist ja narkomaanide ning alkohoolikute tugi-isik.
Vasin on ise samuti endine narkomaan. Ta on elus kõike näinud ja ei pea Kohtla-Järvet lootusetumaks kohaks kui muid piirkondi. Kõik sõltub tema sõnul sellest, mida inimene ise endast arvab. Vasini sõnul ei saa öelda, et Kohtla-Järvel pole võimalusi.
Kohtla-Järve lõunaosas asub soomlaste jaoks tuttava nimega linnaosa – Outokumpu. See on linna üks ihaldatumatest piirkondadest, kuna Soome majad on hästi ehitatud. Outokumpu linnaosa ehitati 1970ndatel aastatel Soome sõpruslinna projekti järgi. Põhja-Karjalas on jällegi Kohtla-Järve väljak.
Kohtla-Järvele ei saanud ehitada üle viie korrusega elamuid, kuna maa all on kaevanduskäigud ja maapind ei talu suuremat survet. Outokumpu linnaosa elanikul Anton Karhaninil on ühes majas mitu korterit, kuna tema suur pere ei mahuks ühte korterisse ära. Kolm vanimat last on juba läinud ära Tallinna. Vanim, 22-aastane Kirill õpib mereakadeemias, 21-aastane Darja muusikaakadeemias ja 20-aastane Simeon politseikoolis. Aga lapsed tahavad tulla tagasi.
Pere moto on, et sinna, kus sa oled sündinud, pead tooma kasu. Darja töötab juba praegu õpingute kõrvalt kohalikus muusikakoolis õpetajana. Ta ütleb, et Kohtla-Järve on talle palju andnud ja ta tahab midagi tagasi anda.
Karhanini lapsed pole mingi erand. Paljud nende sõpradest tahavad naasta kodukohta Ida-Virumaal. Paljud neist on õppinud väljas elades selgeks eesti keele ja neil on taskus Eesti pass, mille iseseisvusajal sündinud said automaatselt. Noored ei vaata enam kaevanduste poole, kuna nende haridus võimaldab teha midagi muud. Üks Ida-Viru tuhamägedest on juba ümber kujundatud mäesuusakeskuseks ning naabervalla kaevandusse on tehtud muuseum. Mõlemad on populaarsed turismiobjektid.
Noori eestivenelasi rõhub vastutus ühiskonna eest, samal ajal meelitavad kodukoha võimalused. Kohtla-Järve on saanud uue hingamise – ja tuhast võib tõusta ilus linn.
Kohtla-Järve kaart, väljavõte Google Maps’ist:
