Soomes käib elav diskussioon meeste ja naiste omavahelistest suhetest, kus naised ei leia omale sobivaid mehi, mehed omakorda peavad naisi liiga pirtsakateks. Mõni mees kurdab, et naised on liiga agressiivsed. Diskussiooni sekkus Soome vihakoolitaja Jari Koponen, kes oma facebooki küljel annab nõu, et mehed peaks loobuma olemast lapsed oma naistele.
Koponen toob välja, et naise roll on tänapäeval olla ühelt poolt seksimänguasi täiskasvanud meest mängivale poisile (täiskasvanu võim ja õigused, aga lapse vastutus) ja teiselt poolt ema, kes hoolitseb selle eest, et poisi kodu oleks soe, riided puhtad ja toit laual valmis. Ja kui siis ihkad teist täiskasvanut, täpsemalt meest enda kõrvale, siis oled pirtsakas või ülekohtune.
Koponen tunnistab, et on ise olnud suhtes selline laps, kes harjus süüdistama ja kellele esitati nõudmisi, mida ta ei suutnud täita. See oli tavaline ema-lapse suhe, mis paarisuhetes on Soomes väga levinud. Tulemus on täielik ebaõnnestumine. Koponen sai sellest kõigest aru alles aastaid pärast abielulahutust.
Koponen tõdeb, et kui mehed ei lõpeta ise lapse mängimist ja naiste süüdistamist, siis on asjatu loota, et suhetes midagi muutub. Nii ei kuule kunagi kallima suust järgmisi sõnu: Kallis, sinuga koos on nii hea ja turvaline olla. Ma ei vahetaks oma kohta mitte mingi hinna eest.
Varasemas facebooki postituses kirjeldas Koponen seda Soome levinud nähtust kui moraalset isatust. Seoses sellega kasvatatakse noori tüdrukuid juba maast madalast emadeks oma meestele ja noori poisse lasteks oma naistele.
See, et naised esitavad meestele ülisuuri nõudmisi, tuleneb omakorda turvatunde puudumisest. Turvalisem on esitada meestele täiuslikkuse nõudmisi kui paista haavatavana suhtes oma kaaslasega. Koduse fuuria rolli võtab ainult see naine, kel puudub turvatunne, aga Koponen ei usu, et naine end selles rollis hästi tunneb.
Suurem osa naistest õpib juba lapsena, et mehi ei saa usaldada: kui anda mehele võim, siis ta kasutab seda vägivaldselt või põgeneb vastutuse eest. Loota saab naine ainult endale või siis teistele naistele ja kohver peab olema alati valmis pakitud, et sa pead turvalisust otsides põgenema.
Naised on altid mehi kasvatama, aga Koponen toob välja, et parim viis aidata meest täiskasvanuks kasvamisel on see, kui loobuda mehe kasvatamisest.
Koponen peab facebookis vihatunde-teemalist lehte. Ta kirjutab seal, et Soome meeste kasvamisel lasteks ja naiste kasvamisel meestele emadeks on tõenäoliselt ajaloolised põhjused. Ta märgib, et haavad on sügavamal kui arvatakse ja naiste turvatunne sai tõsiselt kannatada sõja ajal. Mehed võeti kõik rindele ja naised jäid üksi koju kõige eest vastutama. Paljud mehed said surma või raskesti haavata ning peres pidid naised isa rolli üle võtma. Sõja lõppedes ei naasnud rindelt koju ei isasid ega emotsionaalselt täiskasvanud mehi.
Soome mehed said sõjast rasked psühholoogilised haavad – sellest on Soome Yle teinud dokumentaalfilmi Sodan murtumat. Film jutustab sõja läbinud soome meestest, kellest üle 15 000 sattus psühhiaatriahaiglasse. Pärast sõda ei tulnud koju tagasi mitte mehed ja isad, vaid katkised lapsed, kel oli täiskasvanud mehe jõud ja võim.
Olukorras, kus isad ei taga turvatunnet, võtavad naised omale nii ema kui isa rolli. Nende ülesannetega võib tulla küll toime, aga kannatajaks on lapsed, kel jääb puudu isa pakutavat turvatundest ja ema pakutavast armastusest. Koponen toob välja, et soomlased on lapsepõlves juba kõik nii palju haiget saanud, et nad ei suuda olla üles kasvades täiskasvanud ning pakkuda vanemlikku tuge.
Seda kõike saab parandada, aga selle eeldus on teatud hingehaavade parandamine. Ainult teadvustamisest pole abi: ujuma õpitakse vees. Hingehaavu saab lappida ainult piisavalt turvalises keskkonnas oma hirmudele otsa vaadates.
Isaduse tugevdamisel on tähtis mõista, et viha kontrollimise ja isaduse funktsioonid on samad: armastuse kaitsmine ja toetamine. Küsimus on niisiis tunde-alaste teadmiste täiustamises, mida vihakoolitus endast kujutabki.
