Irboska elanikud Liivi ja Aleksandr Pokrovski, kujutis Helsingin Sanomate veebist.
Soome ajalehe Helsingin Sanomat ajakirjanik Jussi Niemeläinen rändas Pihkvast läbi Baltimaade Kaliningradi ja uuris, mida inimesed arvavad praegusest turvalisuse olukorrast, eriti pärast seda, kui Donald Trump andis mõista, et USA ei pruugi Baltimaid enam kaitsta.
Kõigepealt Pihkva rajooni elanik, sõjaväemajor Mihhail Bustabajev. Ta ütleb, et praegu huvitab inimesi ainult kaks asja: kas Marsil on elu ja kas tuleb sõda. Selle peale ta tõsineb ja märgib, et suhteid ei saa pidada heanaaberlikuks, kui piiri äärde kogutakse sõjavägesid.
Baltimaade ja Venemaa piiril on alanud täiesti uus aeg. Reedel saab USA omale presidendi, kes on öelnud, et USA ei pruugi Baltimaid enam kaitsta. Baltimaades ollakse hirmul alates 2014. aastast, kui Venemaa okupeeris Krimmi ja algas Ida-Ukraina sõda. Nato ja Venemaa suhted jahenesid, Venemaa peab süüks Poolasse rajatavat raketikilpi.
Vene-Baltimaade piirist sai uue sõja eesliin. Seda on kuulda Petseris, kust üha rohkem Vene sõjalennukeid üle lendab.
Pihkva on vana sõjaväelinn. Siin asub kuulus dessantväediviis, kuhu kuuluvad Venemaa parimad sõjaväelased. Need sõjaväelased osalesid muu hulgas Ida-Ukraina sõjas. See selgus 2014. aasta suvel, kui Pihkva sõjaväelased hakkasid ootamatult surema.
Kui nad hakkasid 19. augustil kell 7 hommikul kolonnis minema, olid nad pealelõunaks Tallinnas, meenutab Bustabajev 1991. aasta augustiputši sündmusi. Tema väitel on kõik usalduse küsimus. Praegu ei paista seda kummaltki poolelt. Seetõttu ei usu ta, et Trumpi tulek midagi muudab.
Sama meelt on Pihkva elanik Alen, kelle vanemad on sõjaväelased ja kes räägib otse Nato väeosade ja tankide koondamisest piirile. Jutt käib sel nädalal koos Ameerika sõjaväelastega Poola toodud 87-st tankist, millest osa tuuakse Balti riikidesse. Viimati oli niipalju tanke Vene piiril millal?, küsib Alen. Ja vastab, et 1941. aastal.
Pihkvast Eesti poole on Irboska küla, mis varem kuulus Eestile. See on olnud üks Venemaa läänepoolseid sillapäid, sellest annab aimu vana kindlus. Irboska pole praegugu sugugi rahumeelsem. Näiteks 2012. aastal, kui siin tähistati Irboska 1150. aastapäeva, loodi vene rahvuslike ja konservatiivsete ohvitseride baasil Irboska klubi. Selle liikmeid iseloomustab liberaalsuse ja kõige lääneliku vastasus. Osa tahab taastada vana Tsaari-Venemaa piire.
Tavalised inimesed ei taha sõjast midagi kuulda. Seda meelt on näiteks Liivi Pokrovskaja ja Nadežda Tšenina. Nad ei saa aru, miks läänes arvatakse, et venelased tahavad sõda. Naised tegelevad tuhande elanikuga külas kudumisega, samas pole seal gaasi, korralikku vett, kanalisatsiooni ega arsti. Neist asjadest pole kohalikud võimud huvitatud, küll aga koristati vana surnuaeda nii, et kõik kalmud ja ristid lükati maatasa. Liivi mees Aleksandr Pokrovski naerab, et neil pole mingit Natot vajagi, neil juba käib surnuaial oma sõda.
On lootus, et Trumpi tulekuga lähevad asjad paremaks. Näiteks Ida-Lätis asuva Rezkene linna 33-aastane venelasest veoautojuht Juri Vinogradov loodab, et Trump viib USA ja Venemaa suhted uuele tasemele ning hakkab tegema Venemaaga koostööd. Läti vene vähemus elabki põhiliselt Riias ja Rezkene ümbruses. Siin kuuleb tänaval vene keelt, inimesed vaatavad Vene televisiooni ja toetavad Kremli poliitikat. Seetõttu arvati 2014. aastal, et Rezkene on uus Donetsk.
Ent Rezkenes sõda ei usuta. Samas oldi Balti riikides pärast Ukrainat ärevil. Vinogradov põhjendab seda väikeste rahvaste mõtlemisega – kui kuskil midagi toimub, siis nad kardavad, et see juhtub kohe nendega. Samas on Vinogradov seisukohal, et Krimm ühines vabatahtlikult Venemaaga.
Lätis pole asjad siiski päris must-valged. Näiteks tuli sealse kaitseakadeemia möödunud aastal läbi viidud uuringust välja, et ainult pooled sealsetest venelastest toetavad Kremli poliitikat. Ning et Kremli vaadetega nõustumine ei tähenda automaatselt lojaalsuse puudumist.
Näiteks väikses Makašani külas, kust paljud on lahkunud ja kus elavad põhiliselt venekeelsed pered, asub lätikeelne kunstikool. Paljud kohalikud panevad oma lapsed kooli, kuigi nad nad ei valda läti keelt. Kooli rektor Gundega Rancane möönab, et Krimmi sündmuste järel olid inimesed hirmul, sest Putini käitumist on raske ette arvata. Samas ei saa kogu aeg Venemaad karta, see on hukatuslik endale.
Paljusid ärritas USA kindrali Raymond T. Thomase ütlus uusaastahommikul New York Times’is, et Balti riigid on Venemaa ees surmahirmul. Paljude lätlaste arvates jätab selline ütlemine neist abitu mulje. Lätlased ütlevad selle peale, et vabatahtlikku sõjaväelisse organisatsiooni on viimasel ajal astunud tuhat uut liiget. Üks neist on ajalootudeng, Jelgavast pärit Juris Tomašuns. Tema väitel on parem valmistuda sõjaks, tuleb see siis või mitte. Keegi seda ei soovi, aga selleks peab olema valmis.
Sõda ei usu ka Jurise isa Andris Tomašuns. Samas arvab ta, et Venemaa ja USA ei lepi teineteisega kunagi. Tema arvates ei saa enam öelda ida ja lääs, vaid kaks erinevat maailma.
Leedus asuva Šiauliai raamatukogu töötaja Inga Liekmaniene toob õhukese brošüüri, mille andis välja valitsus ja kus on antud juhtnööre võimaliku sõjalise konflikti ja okupatsiooni puhuks. Neid raamatuid on välja antud juba kolm trükki, aga raamatukogust puudub viimane versioon. See viimane on teistest põhjalikum. Samas pole neid raamatuid keegi laenutanud, mis näitab, et sõda ei kardeta. Raamatukogu juhataja asetäitja Regina Miežetiene sõnab, et ilmselt on huvilised selle raamatu ise hankinud. Raamatute tiraaž on olnud kümnetes tuhandetes ja info on üleval veebis. Raamatud on osa valitsuse kampaaniast, nagu ka luurajate eest hoiatavad telereklaamid.
Nii Šiauliais kui Leedus on paljud ärevil, sest Venemaa kindlustab kõrvalolevat Kaliningradi. Miežetiene on mures Trumpi pärast, kes on öelnud, et ei tule tingimata appi. Trump paistab väga ettearvamatu. Suvel hingasid inimesed kergendusega, kui otsustati vägesid juurde tuua, aga siis Trump võitis. Muret teeb ka see, et poliitikud sellest kogu aeg räägivad.
Šiauliais asus varem üks nõuka-aja suurimaid õhuväebaase. Nüüd kasutavad lennuvälja Nato lennukid, kes valvavad Baltimaade õhuruumi. Nüüd on kohal hollandlased, enne seda olid prantslased, keda käisid õhus tervitamas Balti riikide piiri ääres tervelt 23 Vene sõjalennukit. Miežetiene kardab, et lennubaasi pärast on Šiauliai sõja korral üks esimesi sihtmärke.
Lapsega väljas jalutanud Šiauliai elanik Kristina Medeliene leiab, et poliitikud peaks vähemalt minema Ameerikasse läbi rääkima. Ei aita, kui elada päev korraga, lisab tema abikaasa Andrius Medelis.
Leedust lääne pool asub Venemaa osa Kaliningradi oblast. Ligi miljoni elanikuga piirkonnal pole Venemaaga otseühendust. Kaliningradis ei räägita Nato ega Vene ohust või sõjast. Kaliningradi juudi lehe toimetaja Sergei Sterlin ütleb, et sõja teema tavalist inimest ei huvita. Kaliningradi tänavapildis ei näe ka sõjaväelasi, erinevalt kõrval asuvast sadamalinnast Baltiisk, kus asub Venemaa Läänemere laevastiku keskus.
Venemaale on Kaliningrad strateegiliselt tähtis, kuna selle kaudu saab takistada Nato väeosade tulekut Balti riikidesse. Läänes on räägitud palju Iskander rakettidest, millele võib külge panna tuumalõhkepead. Oktoobris Kaliningradi tood laevadel on veel pikema laskeulatusega Kalibr raketisüsteemid, millele võib samuti külge panna tuumalõhkepead. Olulised on ka S-400 õhtutõrjesüsteemid.
Ametlikult Venemaa ainult vastab Nato käikudele. Sama meelt on ka Sterlin. Tema väitel on kaliningradlased viisanõuete ja Euroopa relvastumise pantvangid. Enne Iskander rakette ei olnud, aga siis tõi Nato Poolasse raketid ja nüüd on need ka Kaliningradis.
Õhtul oli teejoomine noore perekonna Nikolai ja Ženja Hartšenko juures. Ženja on sündinud Leedus vene peres ja tal on Leedu pass. Ta seletab, miks kaliningradlased ei karda: nende kodukoht on sõjaliselt nii hästi kindlustatud, et karta pole vaja. Leedulaste hirmu kogeb naine alati siis, kui Leedus käib, kuigi ei pea seda põhjendatuks. Kõige hullem aeg oli vahetult pärast Krimmi kriisi – siis ei julgenud Leedus avalikult vene keelt rääkida. Hartšenkod ei usu, et Trumpi tulek midagi muudab – presidendid tulevad ja lähevad, aga poliitika jääb.
Kaliningradi elanik Jakov Grigorjev ei usu samuti, et Leedu oleks ohus, kuigi pärast Ukrainat mõistab ta hirmu põhjust. Tema arvates Ukraina siiski erineb Balti riikidest, pole Nato liige ja tähendus Venemaa jaoks suurem. Ta tunnistab samuti, et Natost eriti ei räägita. Miks peakski Natot kartma, kui igal nädalalõpul sõidetakse Poola ostlema?
http://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000005045887.html
