Arvamus: USA ja liitlased tahavad Venemaad veristada, aga nad ei peaks seda tegema – miks?

Ukrainas esimestel nädalatel sündmusi kajastanud USA ajakirjanik Tom Stevenson kirjutab väljaandes New York Times, miks on ohtlikud USA ja liitlaste püüdlused hakata Ukraina sõja abil Venemaal võimu vahetama.

Sõda Ukrainas on jõudnud uude faasi. Pole saladus, et esialgne sissetung läks Venemaa jaoks kehvasti. Lootes kerget võitu asus Venemaa korraldama hävitustööd – eriti linnu pommitades – aga väljaspool Ukraina idaosa pole kusagil õnnestunud midagi juurde võita. Ukraina vastupanu oli visa. Pärast kuut nädalat sõdimist pidid Vene väed taanduma pealinna Kiievi ja selle eeslinnade alt.

Lootuses midagi võita, on Venemaa koondanud väed Ukraina ida- ja lõunaossa. Peamised lahingud kulgevad Donetsi jõe ääres asuvates väikestes külades ja linnades. Venemaa on rääkinud Ukraina vägede äralõikamisest Donbassis, aga seni pole jõutud kaugemale Musta mere rannikust.

Vastuseks on USA ja tema liitlased oma positsioone muutnud. Algul oli Lääne abi Ukrainale mõeldud peamiselt kaitseks sissetungi vastu. Nüüd on aga ette võetud ambitsioonikam eesmärk: Venemaa enda nõrgestamine. Seda esitletakse kui reageerimist Venemaa agressioonile, aga see muutus sisaldab juba iseeneses eskalatsiooni.

Suurendades relva-abi Ukrainale ja külmutades diplomaatilised kõnelused sõjategevuse peatamiseks, on USA ja tema liitlased suurendanud ulatuslikuma konflikti ohtu. Nad võtavad sellega suure riski ilma võimaluseta saavutada strateegilist edu.

Venemaa väiksemad eesmärgid on seevastu paremini hallatavad. Mariupoli verine piiramine on lõppenud ning Venemaa on kindlustanud Izjumi, pommitades väiksemaid linnu. Need edusammud on aga väikesed. Suuremate vallutuste võimalus väljaspool Donbassi ja Krimmi on piiratud.

Muutus ulatuslikust sissetungist piiratuks oli iseenesest järeleandmine Venemaa poolt. Vene juhtkond on süüdistanud ühte asjaolu: selle asemel, et sõdida Ukrainaga, sõditakse kogu NATO süsteemiga Ida-Euroopas. Pigem on ebaedu põhjuseks siiski liigne enesekindlus ja kohmakas taktika. Samal ajal ei saa eitada, et USA, Suurbritannia, Poola ja teised NATO liikmed Euroopas on olnud algusest peale konflikti osalised.

See pole ainult sõjaline transport, et vedada Ukrainasse kümneid tuhandeid õhukaitse ja tankivastaseid relvi. USA on andnud Ukrainale ka reaalajas luureinfot Vene vägede kohta. Kuigi USA kaitseministeerium pole seda otseselt kinnitanud, on välja lekkinud küllalt põhjalikku infot. Me teame, et USA info põhjal uputati Musta mere lipulaev Moskva ning mis veelgi olulisem, USA luure andis infot Vene kindralite tapmiseks.

See on juba otsene sõjas osalemine. USA strateegia on aga veelgi edasi minna. USA algne lähenemine oli lihtne: anda kaitsjatele relvi ning kasutada majanduslikku mõju Venemaa vastu. Uus strateegia – nimetagem seda Venemaa veristamiseks – on täiesti erinev. Peamine mõte on selles, et USA oma liitlastega saavutaks midagi enamat kui lihtsalt Ukraina kaitse.

Tippametnikud on teinud asja selgeks. USA kaitseminister Lloyd Austin on öelnud, et eesmärk on „Venemaa nõrgestamine”. Parlamendi esindajatekoja juht Nancy Pelosi ütles, et Ukraina kaitseb „demokraatia võitu terves maailmas”. Briti välisminister Liz Truss avaldas arvamust, et tagasi tuleb võtta kogu Ukraina, kaasa arvatud Krimm, mis on praeguseks Venemaaga liidetud. See tähendab nii võitlusvälja laiendamist kui sõja käigu muutmist.

Kui Lääne algne eesmärk oli kaitse sissetungi vastu, siis on sellest nüüdseks saanud Venemaa strateegiline kurnamine. Uus poliitika sai kinnitust 13. aprillil, mil USA kaitseministeerium andis 8 suuremale USA relvatootjale ülesande valmistuda suuremaks relvatarneks. Pärast seda teatas president Joe Biden 28. aprillil, et USA annab Ukrainale neli korda enam relvastust kui eelnevate kuude jooksul kokku. Abipaketi suurus on 39,8 miljardit dollarit.

Selle strateegilise muutusega on kaasnenud diplomaatiliste jõupingutuste kadumine. Kuigi Ukraina ja Venemaa läbirääkimised olid rasked, püsis siiski lootus. Need on nüüdseks täiesti lõppenud. Loomulikult on selle eest vastutav ka Venemaa. Samas on Euroopa kontaktid Moskvaga kahjustatud ning ka USA pole otsinud diplomaatilist lahendust, rääkimata vaherahust.

Kui ma sõja esimestel nädalatel Ukrainas viibisin, väljendasid isegi veendunud Ukraina rahvuslased palju pragmaatilisemaid seisukohti kui need, mis on Ameerikas praegu levinud. Jutud Ukraina neutraalsest staatusest ning rahvusvaheliste vaatlejatega rahvahääletustest Donetskis ja Luhanskis on asendunud pommitamise ja üleoleku toetamisega.

Sõda oli juba alguses piisavalt ohtlik ja hävitav. Laiendatud strateegilised eesmärgid ja läbirääkimiste hääbumine on muutnud selle veelgi ohtlikumaks. Praegu on ainus sõnum Venemaale: Mingit väljapääsu enam pole. Kuigi president Vladimir Putin ei kuulutanud oma 9. mai võidupüha kõnes välja üldmobilisatsiooni, on sedalaadi eskalatsioon siiski võimalik.

Tuumarelvadest kõneletakse juba igapäevaselt, kaasa arvatud Vene televisioonis. Oht, et linnad tehakse maatasa, on ilma NATO vägede Ukrainasse paigutamiseta madal, kuid õnnetusi ja valearvestusi ei saa välistada. Praegune konflikt toimub ajal, mil enamik külma sõja aegsetest relvastuskontrolli lepingutest USA ja Venemaa vahel on kehtivuse kaotanud.

Nõrgenenud Venemaa oli sõja tõenäoline tulemus juba enne USA poliitika muutumist. Venemaa majanduslik positsioon on halvenenud. Kuigi Venemaal on palju maavarasid, siis kohalik tööstus kiratseb ning sõltub imporditud tehnoloogiast, mis on praegu kättesaamatu.

Vene sissetung on toonud kaasa sõjaliste kulutuste suurenemise teise ja kolmanda taseme Euroopa riikides. NATO vägede hulk Ida-Euroopas on kümnekordistunud ning tõenäoline on organisatsiooni laienemine Põhjamaades. Toimub Euroopa üldine relvastamine, mida ei ajenda mitte soov iseseisvuda Ameerika kontrolli alt, vaid selle teenimine. Ameerika Ühendriikide jaoks peaks see olema piisav edu. On selgusetu, mida on Venemaa nõrgestamisel veel võita peale režiimimuutuse soovi.

Ukraina tulevik sõltub lahingute käigust Donbassis ja võib-olla ka lõunas. Riigi idaosa füüsiline hävitamine on juba käimas. Ukraina ohvrid ei ole tähtsusetud; hinnangud hukkunute ja haavatute arvu kohta on väga erinevad, kuid kindlasti ulatub see kümnetesse tuhandetesse. Venemaa on hävitanud kogu ühise pärandi tunde, mis oli säilinud enne sissetungi.

Kuid mida pikem on sõda, seda suurem on kahju Ukrainale ja seda suurem on eskaleerumise oht. Otsustav sõjaline tulemus Ida-Ukrainas võib osutuda kättesaamatuks. Vähem dramaatiline ummikseis on aga vaevalt parem. Sõja lõputu venimine, nagu Süürias, on tuumarelva omavate osapoolte puhul liiga ohtlik.

Uue Ukraina strateegia keskmes peaksid olema diplomaatilised jõupingutused. Selle asemel aga laiendatakse sõja piire ja sõda ise kujundatakse ümber võitluseks demokraatia ja autokraatia vahel, milles Donbassist on saanud vabaduse piir. See pole lihtsalt liialdus. See on hoolimatus. Ohtusid on vaevalt vaja välja tuua.

Kommentaarid
(Külastatud 1,750 korda, 1 külastust täna)