Kes on Ursula von der Leyen, kes teeb visiidi nii Soome kui Eestisse? Ta on elanud valenime all Londonis

Noor saksa tudeng elas Londonis valenime all. Toona poleks keegi osanud arvata, et Rose Ladson on tulevane Euroopa mõjuvõimsaim naine.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen võiks täna olla hoopis keegi muu kui Euroopa Liidu juht. Ta võiks olla arst, suurpere ema või kohalik poliitik. Vähem on teada see, et ta põgenes noorena Saksamaalt Inglismaale terroriohu tõttu, vahendab Yle.

Esmaspäeval teeb von der Leyen visiidi Soome, teisipäeval külastab ta Eestit. Loe, milline inimene ta tegelikult on.

Paarikümneaastane Rose Ladson saabus Londonisse 1978. aasta sügisel. Vähesed teadsid, et sellinimelist naist pole tegelikult olemas. Tema tegelik nimi oli Ursula Albrecht, hilisema nimega von der Leyen, kes põgenes kodumaalt terroriohu tõttu.

Vasakradikaalne rühmitus RAF ehk Baader-Meinhofi grupeering raputas tol ajal Saksamaad. Grupeering võttis sihtmärgiks eliidi, see on juhtivad ettevõtjad ja poliitikud. Grupeering korraldas pantvangi võtmisi ja pommirünnakuid, milles hukkus 34 inimest. Albrecht on vana ja jõukas kaupmeeste suguvõsa. Isa Ernst Albrecht oli Alam-Saksi maakonna peaminister.

Kui vägivald 1977. aastal kasvas, soovitas politsei Albrechtile, et Ursula peaks lahkuma Göttingeni ülikoolist, kus ta oli alustanud majandusõpinguid. RAFil oli ülikoolis oma toetajaskond. Alternatiive oli kaks: kas ööpäevaringne turvamees ja kolimine naaberlinna Braunschweigi või valenime all aastaks õppima London School of Economics’isse.

Otsus oli lõpuks lihtne ja meeldiv. 1978. aasta sügisel kolis „Rose Ladson” Londonisse ja elas Earl’s Courti nelja korteriga majas. Seal elas ka tema onu.

Just 20-aastaseks saanud Ursula võttis Londonist viimast. Ta veetis palju aega noorte hulgas populaarsetes Soho ja Camdeni linnaosades ning käis kontserditel, eriti meeldis talle punkbänd The Buzzcocks. Ta naasis koju alles hilja öösel.

London tähendas naisele tol ajal vabadust, elurõõmu ja kõige uue proovimist. See andis sisemise vabaduse, on Ursula hiljem meenutanud.

Enne poliitilise karjääri algust oli Ursula von der Leyen naistearst ja pereema. Miski ei viidanud sellele, et temast võiks saada mõjuvõimas poliitik. Ta ei ole kuulunud erakondade noorteühendustesse ega pole mingi nn broilerifarmi toodang. Tema elukäik oli hoopis teistsugune.

Kõigepealt õppis von der Leyen kolm aastat majandust Göttingenis ja Londonis. Siis vahetas ta eriala ja alustas meditsiini õpinguid Hannoveris. Ta õppis 7 aastat, selle käigus kohtus oma mehe Heiko von der Leyen’iga ja abiellus. Ta töötas kohalikus naistekliinikus, sai kolm last ja kaitses doktorikraadi.

Siis aga muutus elu taas. Abikaasa Heiko sai tööd USA-s Kalifornias ning von der Leyenist sai neljaks aastaks koduperenaine. Sündis veel kaks last.

Naasti Saksamaale ja von der Leyenist sai teadlane Hannoveri meditsiiniülikooli juures. Perre sündisid veel kuues ja seitsmes laps. Alles siis, enam kui 40-aastaselt otsustas Ursula veel ala vahetada ja temast sai poliitik.

Ursulast oli saanud kristlik-demokraatliku partei CDU liige juba 1990. aastal. Poliitikas alustas ta kohe pärast USA-st naasmist 1996. aastal. Elukutseline poliitik sai temast aga alles 2000ndate aastate alguses.

Suurpere ema tiitel saatis teda veel pikalt poliitikas, teda kutsuti Supermutti. Saksamaal on soorollid väga kindlalt paika pandud. Naise puhul mängib rolli tema emadus.

Von der Leyenist sai kantsler Angela Merkeli usaldusisik. Ta tõusis 2000ndatel aastatel kiiresti Saksamaa tipp-poliitikasse. Temast sai 2003. aastal Alam-Saksi sotsiaalminister. Kui CDU võitis 2005. aastal parlamendivalimised ja Angela Merkelist sai kantsler, sai von der Leyenist pereteenuste minister.

Von der Leyeni poliitilist karjääri iseloomustab kesktee leidmine: see tähendab sugupoolte võrdsust, töö ja pere-elu ühendamist ning seksuaalvähemuste õigusi. Ta pole aga piiride kompaja ega uute ideede algataja. Merkeli jaoks oli ta tasakaalukas meeskonnaliige, kes püsis Merkeli kõrval 14 aastat.

Samas polnud von der Leyen mingi Merkeli lemmik. 2010. aastal oleks võinud von der Leyenist saada Saksamaa liidupresident. Ta jäi aga kõrvale, kui Merkel toetas teist CDU kandidaati. 2013. aastal hakkas von der Leyeni poliitiline karjäär allamäge veerema. Temast sai Saksamaa esimene naiskaitseminister. Tavaliselt antakse see portfell neile, keda tahetakse poliitikast kõrvale lükata. Kaitse valdkonnas valitseb suur rahapuudus, mistõttu on see valdkond pideva kriitika all.

Von der Leyenil ei õnnestunud pürgida Saksamaa kantsleriks, selle asemel hakati uurima tema juhtimisel toimunud kaitsevaldkonna raha kasutamist. Meedias räägiti skandaalist. Uurimine lõppes alles 2020. aasta suvel ja kriminaalasja ei algatatud. Sel ajal oli von der Leyenist saanud juba terve Euroopa juht.

Von der Leyeni valimine Euroopa Komisjoni juhiks oli omamoodi ime. 2019. aasta Europarlamendi valimised pidid olema trendi muutvad, kus valimised võitnud erakonna esindajast pidi saama komisjoni president. Läks aga teisiti ja ette lükati nimi, keda polnud varem isegi mainitud: von der Leyen.

Saksamaa jäi uue presidendi valimisel tagaplaanile ja otsustavaks sai see, et Prantsuse president Emmanuel Macron toetas von der Leyenit tema prantsuse keele oskuse tõttu. Euroopa Parlament kinnitas von der Leyeni presidendiks napilt häältega 383–327.

Teda kritiseeriti esialgu palju. Ta oli Saksamaa kõige nõrgem minister, ja sellest piisab, et saada terve Euroopa juhiks, ütles Euroopa Parlamendi varasem esimees Martin Schulz.

Von der Leyen aga sammus taas oma isa jälgedes. Tema isa Ernst Albrecht oli 1950-1960ndatel aastatel Euroopa majandusühenduse kõrge ametnik. Ursula elas Brüsselis esimesed 13 eluaastat. Ursula naasis tuttavasse kohta ja teatas kohe, et ongi ennast sisse seadnud ja elab oma 25-ruutmeetrises töökabinetis, kus on voodi ja dušš. Tema eelkäija Jean-Claude Juncker elas aga uhkes 50-ruutmeetrises korterhotelli toas ning nurises isegi selle üle. Von der Leyen aga ajas läbi poole vähemaga. See räägib vähenõudlikkusest ja saksapärasest hirmust kulutada maksumaksja raha.

Von der Leyeni on muidu vaikne ja tasakaalukas, aga eelmisel aastal ta ärritus. See juhtus Türgi visiidi ajal, kui von der Leyen ja Euroopa Liidu nõukogu esimees Charles Michel kohtusid Ankaras Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğan’iga. Riigijuhtidele toodi aga vaid kaks tooli. Kohtumisel osalenud ainus naine von der Leyen juhatati eemale sohvale istuma. Sellest sündis diplomaatiline skandaal. Kunagi varem polnud sellist toolide puudust olnud. Von der Leyen solvus, kuna sai aru, et põhjuseks oli asjaolu, et ta on naine. Ta tundis end solvatuna ja üksi, kui naine ja eurooplane.

Von der Leyen peab end ise konservatiivseks feministiks ning rohkem eurooplaseks kui sakslaseks. Talle ei meeldi olla kogu aeg tähelepanu all, vaid delegeerib palju. Näiteks tema kõne väljatöötamisel osalesid kõik komisjoni liikmed. Suvel sai Euroopa Komisjon tema juhtimisel valmis ajaloo suurima seaduste paketi, mille üks osa on kliimapakett Fit for 55.

https://yle.fi/uutiset/3-12122444

Kommentaarid
(Külastatud 1,553 korda, 1 külastust täna)