Soome teadlane hoiatab, et kosmosest võib saabuda torm, mis halvab kõik elektrisüsteemid

Soome astrofüüsik, professor Minna Palmroth hoiatab, et kosmosest saabub iga teatud aja tagant torm, mis halvab kõik elektrisüsteemid. See tähendab, et võime sattuda ilma elektrita maailma ja hakata taas kasutama paberkaarte.

Samuti tunnistab Palmroth, et pole mingil tingimusel nõus kosmosesse minema, kuigi paljud sinna pürgivad. Ta põhjendab seda tervisega, vahendab Helsingin Sanomat.

Kuigi astronaute kujutatakse meedias kangelastena, kannatab nende tervis rängalt. Lihased känguvad, veri koguneb pähe, silmad vajuvad auku ja tolm lendab silma. Organismi ohustab luude hõrenemine.

Professor räägib, et filmides astuvad astronaudid ise kosmoselaevast välja, aga tegelikkuses nad kantakse sealt välja. Alguses kukuvad nad jõuetult maha.

Seetõttu püsib professor Palmroth maa peal ja uurib kosmost siit. Ta ei koorma end pikkade tööpäevadega, et võiks end hästi tunda ka aastate pärast.

Professor Palmroth tegeleb muu hulgas kosmoseprügi uurimisega. Ja seda prügi on seal palju. Üks näide on Envisat, endine Euroopa kosmoseagentuuri uhkus, mis lennutati orbiidile 2002. aastal, ent millega ühendus ootamatult katkes 2012. aastal. Satelliidi abil koguti andmeid Maa ja atmosfääri kohta. Nüüd aga liigub see bussi suurune satelliit täiesti omapäi ja seda kiirusega 7 kilomeetrit sekundis ehk 25 000 kilomeetrit tunnis. Sellise kiirusega tiirleb see satelliit ümber maakera 14 korda ööpäevas. Palmrothi väitel on see nagu rekka, mis liigub täiskiirusel gaas põhjas ja mille juht on surnud. Kui see millegagi kokku põrkab, siis ilmselt ei lennutata orbiidile tükil ajal enam mitte midagi.

Envisat on üks ohtlikuim kosmoseprügi, aga mitte ainus. Pärast seda, kui NLiit lennutas kosmosesse esimese satelliidi 60 aastat tagasi, on neid lennutatud sinna ligi 10 000. Neist ligi 3000 on töökorras ja pakuvad eri teenuseid nagu positsioneerimine ja ilma prognoosimine.

Osa satelliitidest on põlenud atmosfääris või on nad juhitud kosmosesõidukite kalmistule Vaikses ookeanis. See Point Nemo’ks ristitud piirkond asub Tšiili ja Uus-Meremaa vahepeal. See on üks maakera kõige ligipääsetuimaid kohti, kuna asub kõigist kallastest kaugel eemal.

Suur osa tegevuse lõpetanud satelliitidest aga tiirleb jätkuvalt ümber maakera. Seda prügi on juba nii palju, et paljud orbiidid on umbes. Lisaks vanadele satelliitidele tiirlevad orbiidil kosmoselaevade tükid ja nende kiirus on samuti väga suur.

Professor Palmrothi juhitav grupp tegeleb võimaluste otsimisega, et kosmoseprügi vähendada. Näiteks kuidas ehitada satelliite, mis peaksid kauem vastu ja kuidas teha nii, et tegevuse lõpetanud satelliidid põleksid atmosfääris tuhaks.

Viimasel ajal valmistavad professor Palmrothile üha enam muret tormid. Mitte maapealsed, vaid päikeselt pärit olevad kosmosetormid. Nende mõju maakerale on ettearvamatu. Nende tormide saabumist on peaagu võimatu ette prognoosida. Viimane selline torm oli aastal 1859. See nimetati avastaja järgi Carringtoni tormiks. Virmalised olid siis nähtavad Kariibi mereni välja. Sidesüsteemides olid häired, osa neist hävines.

Tormipilvel kulus Päikeselt Maani jõudmiseks 17 tundi. See tähendab, et isegi kui torm avastatakse, siis jääb selleks valmistumiseks aega alla ööpäeva.

Professor Palmorthi grupp tegeleb nüüd kosmosetormi võimalike tagajärgede uurimisega. On teada, et mõju on globaalne ja väga suur. Võib juhtuda, et elektrivõrgud ja satelliidid lakkavad töötamast. Kui pikalt, pole teada. Võib juhtuda, et mõneks ajaks tuleb naasta ilma elektrita maailma ja kasutada paberil kaarte.

Olukord on sarnane ajaga enne koroonapandeemiat. Viroloogid olid aastaid hoiatanud pandeemia ohu eest, aga seda ei võetud kuigi tõsiselt. Tunnistati, et see on oluline asi, aga alati tuli ette veel olulisemaid asju.

Täheteadlased on hoiatanud uue Carringtoni eest, aga selleks valmistumine on olnud pehmelt öeldes nõrk. Carringtoni taolised suured kosmosetormid tabavad Maad iga 100-150 aasta tagant. Sellised olid aastatel 1770 ja 1859. Üks väiksem torm tabas maakera 100 aastat tagasi, 1921. aasta maikuus.

See tähendab, et varsti võib tulla uus torm. Arvatakse, et see juhtub Päikese kahe tsükli vahel perioodil 2030-2040.

Tiede | Maahan osuu säännöllisin väliajoin avaruusmyrsky, joka tuhoaisi nykyiset sähköverkot ja satelliitit – “Voimme joutua palaamaan sähköttömään maailmaan ja paperikarttojen varaan”, sanoo suomalaistutkija

Professori Minna Palmrothilla on tapana tarttua isoihin ongelmiin. Nyt hän aikoo selvittää, miten ärhäkkä avaruusmyrsky muuttaisi elämää maapallolla. Maailmassa on yksi paikka, jonne avaruusfysiikan professori Minna Palmroth ei suin surminkaan suostuisi menemään, nimittäin avaruus. “Kaikki kunnia heille, jotka lähtevät, mutta itse en harkitsisi hetkeäkään”, hän sanoo ja täsmentää sitten: “Terveyssyistä.”

Kommentaarid
(Külastatud 7,005 korda, 1 külastust täna)