Rootsi on rassiteooria alusepanija ja Rootsis peeti veel sadakond aastat tagasi rootslasi, taanlasi ja norralasi maailma kõige kõrgemaks rassiks.

Rassidel tehti vahet kolju pikkuse alusel. Rootslastel olid pikemad koljud kui soomlastel, seetõttu olid soomlased madalam rass. Rassid jagunesid laias laastus kolmeks: valge (kõige kõrgem), kollane ja must rass. Soomlasi peeti mongoliteks, kollase rassi esindajateks.

Rootsi rassiteooria üks võtmetegelasi oli Rootsi Karolinska instituudi professor Gustaf Retzius, kes on Rootsi üks tuntumaid ja tähtsamaid teadlasi. Ta käis Soomes kogumas soomlaste koljusid, et nende põhjal uurida soomlaste rassi. Retzius kandideeris oma rassi-teadustöödega mitmel korral Nobeli preemiale, vahendab Helsingin Sanomat.

Retzius käis Soomes 1873. aastal. Ta mõõtis nii elavate soomlaste koljusid kui ka kaevas välja surnud soomlaste koljusid. Soomlasi taheti uurida, sest rootslaste kohta teati, et nad on ülem rass, nn aarialased, aga soomlased madalam rass, mongolid. Retzius tahtis seda tõestada. Ta võttis Soomest kaasa ligi 70 pealuud. Kõige enam kaevati välja koljusid Püha Mikaeli kiriku surnuaialt Pälkänes (Tampere ligidal Pirkanmaa maakonnas).

Retziuse poolt Soomest viidud pealuud on jätkuvalt Solnas sealses Karolinska instituudi hoidlas. Seal on kokku ligi 800 pealuud mitmelt poolt maailmast. Pälkänest on pärit ligi 40 pealuud.

Nüüd tahavad soomlased oma pealuid tagasi, aga rootslased ei taha neid anda. Tagastamine muutus aktuaalseks 2019. aasta juunis, mil president Sauli Niinistö käis Pälkänes ja nimetas pealuude äraviimist haua rüvetamiseks.

Rassiteooria looja oli Prantsuse krahv Joseph Arthur de Gobineau. Soomlased olid selle järgi kollane rass, mustast rassist eespool, aga valgest tagapool. Kollase rassi esindajad on teooria järgi tublid oma töös, aga riigi ülalpidamisega nad hakkama ei saa. Hiljem võttis Prantsuse krahvi ideed üle Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg, kelle Adolf Hitler määras natsipartei peaideoloogiks.

Rootslased nimetasid soomlasi heameelega madalamaks rassiks, et õigustada Soome alade kaotamist Venemaale 19. sajandi alguses. Märgiti, et Soome polegi mingi õige Rootsi ala, kuna soomlased on madalamast rassist. Rootslaste ja soomlaste omavahel abiellumist ei soositud. Soomlastesse suhtutakse Rootsis kui alaväärsetesse siiamaani.

Soomlased ise arvavad, et Karolinska instituut ei taha Soomele pealuid tagastada, kuna see heidaks varju nii instituudi kui Rootsi mainele tervikuna. Siis tuleks välja, et muidu nii eesrindlik Rootsi oli rassiteooria üks alusepanijaid. Rootsis elav soomlasest sotsioloog Timo Lyyra peab rootslaste käiku Soome pealuude järele lausa rüüsteretkeks.

Rootslaste suhtumist soomlastesse näitab seegi, et Rootsis elab 700 000 soomlast, kes on suurim rahvusvähemus Rootsis ja kellel on õigus saada teenuseid omas keeles, aga sellest ei peeta kinni. Seaduses pole välja toodud sanktsioone, mis järgnevad, kui seadust ei täideta.

Rootsi Karolinska instituut on võtnud pealuude asjas positsiooni, et oodatakse, kuni asi vaikitakse maha. Oma raamatus soomlaste kohta jagab Retzius soomlased kaheks: hämelased ja karjalased. Hämelasi peab ta tõsisteks, vaikseteks ja kohmakateks, uuendustele vastu seisvateks, samas karjalased on reipamad, ettevõtlikumad ja jutukamad. Retziuse arvates olid hämelased ja karjalased kahest eri rassist, aga oma teadustööd soomlastest ei jõudnud ta ära lõpetada. Ta leidis Soomest nii lühikeste pealuudega isendeid, kui ka pikkade pealuudega.

Rootsis õitses rassiteooria veel 20. sajandil, kui Gustaf Retziuse ja tema isa Andersi teooriat arendas edasi arst Herman Lundborg, kes juhtis Uppsalas 1922. aastal asutatud rassibioloogia instituuti. See oli esimene riiklik rassibioloogia teadusasutus maailmas. Lundborg tahtis pälvida Saksa natside soosingut, soomlaste ja rootslaste abiellumist ta ei sallinud.

Rassiteooriaga olid seotud ka missivõistlused Rootsis 1921. aastal, kus esitleti aaria rassi ideaali, missivõitluse žüriis oli ka Lundborg. Veel 1930ndatel aastatel mõõdeti Rootsi põhjaosas elavate soomlaste koljusid ja otsiti puhtaid rootslasi.

Rassipuhtuse nõue tõi 1935. aastal Rootsis kaasa sundsteriliseerimiste seaduse. Selle alusel steriliseeriti Rootsis 64 000 inimest, kes polnud nö tõupuhtad rootslased. Neist 93 protsenti olid naised. Rassibioloogia teaduskeskus pandi Rootsis kinni 1958. aastal.

Rootsit peetakse rassiteooria suurriigiks, aga sel ajal tegeldi sellega mitmel pool maailmas. Pealuude mõõtmine ja rassi määramine oli laialt levinud. See oli sama levinud nagu praegu geeniteadus. Arstidel oli rassi määramisel otsustav sõna. Rasse määrati veel kuni 1970ndate aastateni.

Soomlastesse suhtumine hakkas Rootsis paranema alles 2006. aastal, kui soome juurtega Susanna Alakoski võitis Rootsis sealse romaanivõistluse raamatuga Svinalängorna (tõlkes: Sigalad), mis jutustab vaese soome pere elust Rootsis 1960-1970ndatel aastatel. Pärast seda hakati soomlasi pidama Rootsis enam-vähem normaalseteks. Soomlaste olukorra paranemisele on aidanud kaasa ka see, et soome keel sai Rootsis vähemuskeele staatuse 2000. aastal.

Rassiteooria on eristanud ka Soomes elavaid rootslasi soomlastest. Näiteks üks rassiteooria pooldaja ja keeleteadlane Axel Olof Freudenthal oli Soomes tegutseva Rootsi erakonna alusepanija. Rootsi erakonna liige ja endine minister Nils Meinander on tunnistanud avalikult, et Soomes elavad rootslased pidasid soomlasi alamaks rassiks ja rootslastest halvemateks. Rootslased eriti soomlastega läbi ei käinud. Rootslased põhjendasid oma paremust just rassiteooriaga.

Soomlased tundsid end alamasse rassi määramise pärast halvasti ja olid rõõmsad, kui Ester Toivonen valiti 1934. aastal Miss Euroopaks. Teda peeti soome rassi päästjaks. Pärast Toivoneni võitu ilmus Suomen Kuvalehti artikkel pealkirjaga „Me pole mongolid.” Kui 1952. aastal valiti Armi Kuusela kogu maailma missiks, tõusis veelgi soomlaste enesehinnang.

https://www.hs.fi/kuukausiliite/art-2000007784431.html